Olen kurb

Ma ei tea, mis mul viga on. Viimasel ajal tundub, et inimesed vihkavad mind. Et inimesed minu ümber salaja vihkavad mind. On selline kuri kahtlus, et askis kurje märkusi tegija on kuidagi tuttav. Ma väga loodan, et mitte lähedalt, mitte sõber, aga mind häirib isegi see, et võib olla kuskil keegi (või mitu sellist), kes teavad mind küll päris elus, aga mitte piisavalt lähedalt, et võivadki halvasti arvata.

Või siis et ongi inimesi, keda mina pean sõbraks, aga kes mind peavad ilgeks tropiks.

:(

Ja ongi kurb olla.

Äkki ma olen ise süüdi? Mida ma valesti tegin? Ma püüan ainult elada rahulikult :( Nojah, elu on äkki liiga ilus? Äkki inimesed on pahased, et ma rahul olen? Äkki olen mina meeldiv ainult siis, kui depressioonis olen? 

Või äkki olen ma paranoiline? Äkki on asi selles, et ma tegelikult polegi rahul? Pole rahul kodukana eluga? Tahaks teha tähendusega tööd ja raha teenida? Ja kuna ma ise pole endaga rahul, kujutan ette, et teised väljendavad rahulolematust? Väline vihkamine peegeldab seda, kuidas ma ise end vihkan?

Ma tõesti ei tea. Ja see on nii nõme. Ma olen vist halb sõber ka. Ma püüan aidata, aga ma ei oska. Ja kuigi ma saaks isegi kasvõi läbi neti olla sõpradele toeks, ma ei tee isegi seda, sest mingid pisikesed poisid vääksuvad ja kaklevad jalge ümber ja ma pean oma tähelepanu hoopis neile pühendama. Ja kuigi ma võiks ju vähemalt laste uneajast siis sõpradele olemas olla, siis ma ei suuda sedagi, sest jään koos lastega magama.

Ma olen lihtsalt saamatu :(

Miks kõik teised suudavad palju rohkem?

A võib olla ma selle pärast kellelegi ei meeldigi? Sest ma midagi ei tee? 

Aga mida ma siis tegema peaks? 

Ja mul on vist palavik kah. Nii uimane on olla. Pluss poole pealt - süüa ei taha. Miinus - ma ei tee midagi. 

Pea on vatti täis ja ainult üks mõte - ma olen halb inimene. Krdi krt.