13.juuni

Mul on hea meel, et tänane otsa sai. Terve päev on närvid nii pingul olnud, et kui lapsed lõpuks magama jäid, sõin pool Kamatahvlit. Teise poole olin päeva jooksul vaikselt sisse nihverdanud.

Juku oli nii energiat täis, et ma pidin muudkui jälgima ja tegelema ja suunama ja valvama ja kokkuleppeid tegema ja karistama ja täiesti selline tunne tekkis, et füüsiline karistus oleks täiesti ok kasvatusvahend. Õnneks sai vahepeal puhata või midagi muud teha, see aitab ka. Mingi imeväike keskkonna vahetus.

Aga sellised päevad tekitavad kohutavat hirmu suve ees. Siis on lapsed 24/7 minuga, ei saa n-ö puhkepäeva, kui poisid lasteaias on. Mida ma nendega peale hakkan? Kaks päeva energilist Jukut ei ela mu närvid üle. Reeglina saan temaga hakkama, sest ta on armas poiss. Kuulab sõna (peaagu) ja saab kokkulepetest aru ja mõistab nende rikkumise tagajärgi. Aga täna oli tal täiesti ükskõik. Täna ta karjus ja kiusas ja kakles ja siis nuttis, kui eelnevat teha ei saanud. Paar helgemat hetke oli, kui joonistas ja magas. Ja mina kartsin kogu aeg, et kohe tulevad naabrid või lastekaitse, sest kui ma karjuda ei lubanud, karjus ta veel kõvemini.

Samas ma enda üle olen uhke. Kõrvaltvaatajale võib ju tunduda, et kasvatamatu laps ja julm ema, aga ma ei kaotanud närvi nii palju, et midagi väga valet oleks teinud. Ma tegelesin poistega, pakkusin vaheldust, suunasin kindlalt magama, rääkisin ja seletasin. Mingi hetk vist küll seletamine oli veidi vali, aga üldiselt tegin kõike õigesti. Seepärast ongi eriti kummaline see, et Jukuga ikkagi keeruline oli.

Aga see selleks. Homme on parem päev. Ja täna oli palju rõõmustavat ka. Näiteks käis poistel sõber külas. Poisid käisid õues. Mina liikusin enda 10 000 sammu täis. Küpsisekooki oli. Käisin Miku tulevas koolis (omgomgomg, mu laps läheb kooli!) tutvumise asjal ja samal ajal poisid olid üksi korralikult kodus. Lahendasin Miku-Juku vahelised tülid. Nad lahendasid ise mingid olukorrad. Ja koristasin ka veel.

Aga homme kindlasti on Juku rahulikum. Ja suvel kindlasti ka. Mõtleme midagi välja. Või siis püüan kõik päevad samamoodi üle elada. Lõppkokkuvõttes polnudki ju nii hull? Ainult energiast tõmbas tühjaks...