Nuuti ja nurka!

FBs jagati artiklit "Kuidas lapsed karistamata kenasti käituma saada" ja sinna ilmusid kommentaarid, et lastele vaja ikka nuuti ja nurka, et nad käituma õpiks. Et valesti käitumisel on tagajärjed. 

Ja ma lihtsalt ei mõista. Artikkel on väga lühike, aga sisuliselt ütleb ära olulisema - lastele tuleb õpetada, kuidas käituda, mitte karistada valesti käitumise eest. Karistusega ei saa nad teada mitte kuidagi, kuidas siis õige on. Parimal juhul õpivad lapsed oma käitumist varjama, et mitte nuuti ja nurka saada. Kui see ongi lapsevanema eesmärk, siis palju õnne. 

Aga ma ei kujuta ette, kui näiteks seesama vanem pannakse, ütleme, hommikul orelit õppima, õhtul peab teenistusel loo ideaalselt ette mängima. Keegi ei näita, kuidas orel töötab, mida erinevad klahvid teevad, mida oma jalgadega peab tegema, küll aga öeldakse selgelt, et oodatakse veatut esinemist. Ja kui nüüd esmaskordselt pilli taha pandud inimene vajutab vale klahvi, antakse talle nuuti. Ja nii iga klahvi juures, kuni õigeni jõuab. Kui kaua üks inimene niiviisi soovib õppida? Ja kui õhtuks pala selgeks ei saa, seisab öö otsa nurgas. On ju karistatud, sest ei käitunud õigesti, ootuspäraselt. 

Või läheb inimene esimest päeva tööle. Juhendiks antakse kaasa, et ära siis firmat põhja vea ja ole tubli. Eks siis püüad tubli olla, kuigi mida see tähendab? Seisad vaikselt nurgas? Hakkad pabereid lappama? Masinaid näppima? Proovid paaniliselt aru saada, mida sinult oodatakse, ja siis tuleb ülemus, kukub sõimama. "Pane see siia, see sinna, krt, kuidas sa küll nii loll oled!" Edaspidi siis paned selle sinna ja tolle teise kohta, kuni tuleb jälle ülemus ja kukub sõimama. Käseb kolmanda asja neljandaga kokku tõsta ja ähvardab, et kui veel kord sind õpetama peab, laseb lahti. 

No ja nüüd vaidleb muidugi keegi vastu, et töö juures ju näidatakse ära, mida ja kuidas ja varem on ka ehk töökogemus ja pole asi päris nii. Küllap on õigus ka. Aga elus tuleb ikka ootamatuid olukordi ette, mida lahendad siis vastavalt oma teadmistele ja oskustele. Mõnikord aga enda teadmised ja oskused pole piisavad, või ei ole lahendus selline, nagu keegi teine tahaks, ja kas siis on õige, kui see teine tuleb sõimama? Annab nuuti ja nurka? Sest sa olid ootamatus olukorras ega lahendanud asja nii, nagu tema oleks tahtnud?

No ja lastega on sama lugu. Päris väikestel on iga päev vaja õppida "orelit" mängima. Iga päev on uued olukorrad, uued kogemused. Isegi vanad kogemused on iga päev uued, lastel läheb ikka üsna kaua aega, kuni mälu on piisavalt arenenud. Ja sel hetkel, kui sina, täiskasvanu, kujutad ette, et nüüd on laps juba piisavalt suur, siis tegelikult ei ole. Käitumist ja musterid peab õppima ja kordama üha uuesti. Mõelge, kui kaua läheb lapsel aega näiteks kõndima õppimiseks. Rattasõiduks. Ujumiseks. Ja neid õigeid mustreid peab meelde tuletama, mitte karistama eksimise eest. Karistuse kartuses ei taha laps enam üldse proovida. No mõtle ise - õpid orelit, saad muudkui nuuti, tead, et selgeks ei saa, öö veedad nurgas. Ilmselt lõpetad katsetamise ära ja võtad vastu selle nurgas seismise. 

Ja nüüd neile, kes mõtlevad, et tagajärg käitumisele ongi karistus, siis see on ka vildakas mõtteviis. Mis jama võivad lapsed kokku keerata? Lõhuvad midagi ära? Tagajärg on, et seda asja enam pole. Ei ole nõus sööki sööma? Tagajärg on nälg. Jätavad koduse töö tegemata? Tagajärg on halb hinne. Tagajärg ei ole karistus. Laps saab varsti selgeks, et kui kodus saab lõhkumise ja mitte söömise ja halva hinde eest nuuti ja nurka, siis kodust väljas ei ole nii, see tähendab, et käitumine ja tagajärg ei ole alati samad. Seega võib juhtuda, et laps ei tahagi enam koju tulla, hakkab varjama ja valetama. Ja siis selline lapse käitumine on lapsevanema käitumise tagajärg. 

Tunnistan, et vahepeal on küll närv nii must, et täiega tekib tunne, et annaks lapsele vitsa ja saadaks nurka, saaks rahu mõneks ajaks. Aga see on alati minu viga. Alati. Minu närvide ja minu suutmatuse olukorraga hakkama saada viga. Lapsed tahavad olla head ja tahavad õppida. Täiskasvanu ülesanne on seda võimaldada.