10. mai 2018

Kuidas ma täna hetkeks surin ja ninja-võimeid näitasin

Mõned inimesed teavad, et seoses pere suurenemisega kolisime ka suuremasse korterisse. Selline suhteliselt ok kolmetoaline elamine on suht samas kohas, ainult kaks maja edasi. Lapsed saavad hoolimata kolimisest südamerahus käia edasi samas koolis ja samas lasteaias. Korteri suurim miinus on viies korrus.

Aga kes on tassinud vankrit viiendalt alla ja üles? Mina igatahes mitte. Mkmm, laste ja ostukoti (ja enda tonnise kere, aga sellest me hetkel ei räägi) tassimine on piisav väljakutse. Nii et beebiga liigun kandelinas. See on ilgelt mugav! Mõnus ja kiire ja lihtne. Või noh, sidumine natukene ikka võtab aega ja vankriga on ka lihtne ringi rallida, aga üldiselt on linaga lihtne. Ja kindlasti on lihtsam liikuda viiendalt alla ja uuesti üles just last linas kandes, mitte süles.

Igatahes. Ma viin Jukut lasteaeda kogu aeg sama teed pidi. Järgi lähen sama teed. Täna läksin ka. Ja mitte midagi polnud kuidagi eriline või teistmoodi. Õues oli soe, minul oli mõnus, beebil oli mõnus, kõik oli ok. Kuni ma järsku komistasin kõnnitee serva otsa ja ümber lendasin. Ma hakkan uuesti värisema, kui sellele mõtlen. Reaalselt oleks ma peaaegu oma tonnise kerega pisikesele 9kilosele täie laksuga otsa lennanud!

Õnneks mingi ninja minus kargas välja. Kukkumised on ikka ropult kiired, aga mina olin veel kiirem. Jõudsin oma peas ropendada, hirmu tunda, natukene hulluks minna, aga samal ajal ka haarasin lapse pea ja surusin enda vastu, keerasin ennast, nii et kukkusin hoopis külili. Ma sain sitaks haiget, kui kedagi huvitab. Mu ainukesed normaalsed teksad on lõhki. Põlv on lõhki ja puus on valus. Ühe käe peopesa on verine. Huul on paistes, sest lapse pea käis mulle vastu vahtimist. Aga Atsiga on kõik ok!

Ta ehmus kindlasti ja sai haiget ka, aga tal on ok. Natukene kartsin, et äkki on mingi põrutus või midagi, aga ei ole põhjust seda arvata. Peale kukkumist nuttis natukene, aga rahunes kiirelt, ja edasi oli täitsa tavaline Ats. Isegi muhku ega midagi ei ole. Ma uurisin hoolega :D

Mida sellest õppida? Ma ei teagi. Et õnnetus ei hüüa tulles? Aga ega mul miskit teha ka ei ole, ei saa kuidagi paremini kõndida või nii. Linas on ikkagi palju parem, kiirem ja lihtsam, ma ei hakka vankrit tassima. Lihtsalt ongi nii, et püüan olla korralikum. Ja kui õnnetus peaks juhtuma, loodan oma instinktide peale. Kõik on ju tegelikult hästi.

(Ja ega mul jalad - käed enam *nii* palju ka šokist värise.)

(Ja Ats on ikka väike rõõmus nunnupall!)

1 kommentaar:

risto ütles ...

See on täiesti instiktiivne käitumine, tuleb automaatselt...