Otse põhisisu juurde

Kuidas ma täna hetkeks surin ja ninja-võimeid näitasin

Mõned inimesed teavad, et seoses pere suurenemisega kolisime ka suuremasse korterisse. Selline suhteliselt ok kolmetoaline elamine on suht samas kohas, ainult kaks maja edasi. Lapsed saavad hoolimata kolimisest südamerahus käia edasi samas koolis ja samas lasteaias. Korteri suurim miinus on viies korrus.

Aga kes on tassinud vankrit viiendalt alla ja üles? Mina igatahes mitte. Mkmm, laste ja ostukoti (ja enda tonnise kere, aga sellest me hetkel ei räägi) tassimine on piisav väljakutse. Nii et beebiga liigun kandelinas. See on ilgelt mugav! Mõnus ja kiire ja lihtne. Või noh, sidumine natukene ikka võtab aega ja vankriga on ka lihtne ringi rallida, aga üldiselt on linaga lihtne. Ja kindlasti on lihtsam liikuda viiendalt alla ja uuesti üles just last linas kandes, mitte süles.

Igatahes. Ma viin Jukut lasteaeda kogu aeg sama teed pidi. Järgi lähen sama teed. Täna läksin ka. Ja mitte midagi polnud kuidagi eriline või teistmoodi. Õues oli soe, minul oli mõnus, beebil oli mõnus, kõik oli ok. Kuni ma järsku komistasin kõnnitee serva otsa ja ümber lendasin. Ma hakkan uuesti värisema, kui sellele mõtlen. Reaalselt oleks ma peaaegu oma tonnise kerega pisikesele 9kilosele täie laksuga otsa lennanud!

Õnneks mingi ninja minus kargas välja. Kukkumised on ikka ropult kiired, aga mina olin veel kiirem. Jõudsin oma peas ropendada, hirmu tunda, natukene hulluks minna, aga samal ajal ka haarasin lapse pea ja surusin enda vastu, keerasin ennast, nii et kukkusin hoopis külili. Ma sain sitaks haiget, kui kedagi huvitab. Mu ainukesed normaalsed teksad on lõhki. Põlv on lõhki ja puus on valus. Ühe käe peopesa on verine. Huul on paistes, sest lapse pea käis mulle vastu vahtimist. Aga Atsiga on kõik ok!

Ta ehmus kindlasti ja sai haiget ka, aga tal on ok. Natukene kartsin, et äkki on mingi põrutus või midagi, aga ei ole põhjust seda arvata. Peale kukkumist nuttis natukene, aga rahunes kiirelt, ja edasi oli täitsa tavaline Ats. Isegi muhku ega midagi ei ole. Ma uurisin hoolega :D

Mida sellest õppida? Ma ei teagi. Et õnnetus ei hüüa tulles? Aga ega mul miskit teha ka ei ole, ei saa kuidagi paremini kõndida või nii. Linas on ikkagi palju parem, kiirem ja lihtsam, ma ei hakka vankrit tassima. Lihtsalt ongi nii, et püüan olla korralikum. Ja kui õnnetus peaks juhtuma, loodan oma instinktide peale. Kõik on ju tegelikult hästi.

(Ja ega mul jalad - käed enam *nii* palju ka šokist värise.)

(Ja Ats on ikka väike rõõmus nunnupall!)

Kommentaarid

risto ütles …
See on täiesti instiktiivne käitumine, tuleb automaatselt...

Populaarsed postitused sellest blogist

Atsi esimene ja kodu 101% ohutuks!

Täna Ats kukkus. Tema esimene kukkumine. Juhtub, eksole. Lapsed lihtsalt õpivad kuidagi üllatavalt kiirelt ja mõnikord lihtsalt ei oska õnnetust ette näha. Kuigi jah, ta juba tükk aega on ringi ukerdanud ja seepärast teda üldiselt voodisse ei jäta üksi, aga täna juhtus. Ma isegi ei viitsi end süüdistada väga, lihtsalt kurb on. Atsil kõik ok, ainult põse peal on sinikas. Ja kes veel ei tea - peale kukkumist nutmine on hea! Oksendamine ja teadvuse kaotus on paha-paha, siis vaja kähku-kähku kiirabi kutsuda. Aga Ats nuttis ja rahunes ja Karuga jõudsime ka üksteist lohutada :) Aga see õnnetus tuletas meelde ühte teist, mida beebigrupis jagati. Seal laps tõmbas endale kuuma vee selga ja oli haiglas ja vist isegi ootab nahasiirdamist. Ja ma ei tea, mis inimestel viga on, aga terve kommentaarium oli täis vihkamist. Mina näiteks usun, et see ema tunneb end niigi halvasti. Mina usun, et sellel emal võttis üsna palju julgust, et teistele hoiatuseks enda lugu postitada. Ja siis hakatakse teda sõi…

"Ma kardan, et sa kujutad seda ette."

Käisin kulmudes. Jälle. Eelmine kord oli kuidagi asjade kokkulangevus, et minna sain, seekord taas täitsa ootamatult juhtus. Eelmine kord oli tulemus kena isegi, kuigi värv püsis tervelt kaks päeva :D Lubati kuni kaks nädalat, ja no ega sisuliselt ei valetatudki ju :D Eks ma siis vahepeal lihtsalt vältisin peeglit ja kui sinna ette läksin, ainult koos kulmupliiatsiga. Joonistatud kulmud on ikka kuidagi imelikud vaadata, kuigi Karu kinnitas, et olen täitsa kena.

Kulmupliiatsi ostmine oli ka paras komöödia. Mulle lubati, et Tradehouse müüjad oskavad mind aidata, sest ma ise ei tea ju mitte midagi kosmeetika kohta. Marssisin poodi enesekindlalt sisse ja tahtsin kohe tagurpidi välja joosta. Päriselt! Kuidas ma peaksin suutma midagi valida ja osta poest, mis on suurem kui minu korter? Asju nii palju miljoni erineva omaduse ja kasutusalaga. Lihtsalt hirmus. Ja väga vales kohas tundsin end olevat. Umbes sama tunne, nagu mul kirikus :D Aga korrutasin endale mantrat, et müüjad teavad, marssi…

SÕDA!

Laupäeval oli meil sõda!
Ma isegi ei olnud väga huvitatud, tahtsin rahulikult kodus olla, aga kogemata võitsin tasuta pääsme sinna (lõpuks FB jagamismängudest kasu ka!) ja siis lihtsalt pidime minema. Tammepesa mängumaal oli Nerfi lahing. Keegi vist pani üritusele "going" ja seepärast viskas mulle ka FB seinale ürituse info ja ma pole kindel, kellele ma aitäh peaks ütlema, aga no hullu hästi läks.
Poistele nii meeldis! Mõlemad olid õhtu lõpuks läbimärjad ja rõõmsad. Mulle meeldis eriti mängumaa isiklik lähenemine - kõik lapsed said diplomi ja kommi lahkudes. Ootamatu ja armas :) Poistele meeldis nii väga, et nuiasid minult välja lubaduse järgmisele Nerfi üritusele ka tulla. Me oleme küll selleks ajaks teise Eesti otsa kolinud, aga noh, küllap tuleme siis tagasi :D
Üritasin paar pilti ka teha, aga noh, telefoni kvaliteet on nagu on, ja ma polnud ka tervet aega seal, lastele järgi minnes tegin paar klõpsu kiirelt. Ajasin oma poisse taga, et "poseerige", aga nad jook…

"Head aega!" pidu

Enne kolimist pidasid Miku-Juku veel maha ühe suurejoonelise lahkumispeo, kuhu kutsusid kokku kõik enda vanad sõbrad. Paljud ei saanud tulla, aga üle 20 lapse oli siiski kohal :) Meil - minul ja poistel - oli siiralt hea meel kõiki näha! Aitäh!

Pidu toimus Tammepesa mängumaal, millest olen varem kirjutanud ka, siin. Seekord juhendatud mänge polnud, lapsed said lihtsalt Nerfid kätte ja olid ikkagi õnnelikud. Mõnda aega jooksid niisama, siis Miku kukkus võistlusi korraldama. Pani endale sinise vesti selga ja ootamatult olid kõik tema tiimis ja siniste vestidega :D Mingi hetke pärast saadi aru, et ei saa teha võistkondi, kui on ainult üks meeskond :D

Koht ise on täitsa lahe, selline ruumikas. Kaks eraldi suurt "saali" on, ühes saab joosta ja püsse kõmmutada, teine on veidi rahulikum, söögiala ja väiksemate mängualadega. Lisaks on kuskil taga nurgas täitsa eraldi pisike lebo-tuba, mingi nuku-teema on seal. Ja teler. Meil nukkudega keegi ei mänginud, aga mõni väsinud sõjaline unust…

EBA2018 ja minu kaal

Ma lugesin igasugu kokkuvõtteid ja arvamusi selle EBA kohta ja mulle meeldis Marimelli oma :D Läks minu huumorisoonega kokku, kuigi tavaliselt ma nende blogi üldse ei loe. Mõned kohal olnud jagasid ka minuga otse oma mõtteid ja klatši ja ma täiega otsustasin, et järgmine aasta lähen ise ka. No või järgmisele, ükskõik, mis aastal see siis peaks ka toimuma. Ja siis täna lugesin Merje postitust tema taguotsast :/ Väike hirm tuli peale. Või noh, päris suur. Vähemalt sama suur, kui minu taguots. Ma olen küll siin mõned kilod kaotanud aga mingi 30+ kilo on ülekaalu ikkagi. Ma ei taha kohe üldse mitte, et kõik hakkaks seda kommenteerima. Päris jube, ei julgegi toast välja minna. Mis siis ikka. Vaja 50 kilo kaotada ja ehk olen piisavalt kena avalikkuse ette ilmuma. Järgmiseks EBAks siis plaan olemas.

Kummitus minevikust

Blogi postkasti tuli kiri inimeselt, kes on mu FBs blokkinud. Seega ma talle vastata ei saa. Korra tegin blogipostituse talle vastuseks, aga noh, see vist ikka pole sobilik :D Igatahes, sina, kes sa kirjutasid, ma ei saa sinuga kuidagi ühendust. Kui soovid rääkida, võta blokk maha ja kirjuta. Mõistlikult ja viisakalt.

Omg, ma suren.

Oli täna kvaliteetaeg lastega. Viga! Kes krt käskis mul päikese kätte ronida? Ma ju tean, et see elukas mind vihkab! Nüüd ma käin siis end kreemitamas. Õnneks oli kapis isegi mingi after sun olemas. Mis aastast see on, ei kujuta ette. Ei haise ega ole värvi muutnud, ehk kõlbab veel :D Panin selle külmkappi ka, tundub natukene parem isegi. A selline tunne on ikka, et peaks ööseks mingi valuvaigisti ehk sisse võtma - nahk kisub igast suunast, selline põlemise tunne on, silmad jooksevad vett ja nina jookseb tatti, kurk valutab, pea lõhub ja päris sitt on olla. 
Eelmine suvi oli korra sama moodi. Siis läks mingi poole päevaga üle.
Ah. Homme on parem päev. Kui ma ellu jään.

Kümme kilo kergem!

Käisin üks päev kaalul. Või noh, ma siin ikka aeg-ajalt käin. Kui meelde tuleb ja üksi laps või muu elukas segama ei tule. Aga see hommik oli eriline! Kaal näitas mind kümme kilo kergemaks! Alustuseks muidugi rõõmustasin. Aga siis puges kahtluseuss sisse ja siis tekkis ka kaine mõtlemine - pole loogiline, et päeva või kahega (millal viimane kaalumine oligi?) nii palju kaotaks. Isegi mitte lchf ja veepeetus või mitte miski ei teeks seda. Kõikumine umbes nii 3 kilo on mu puhul normaalne, aga kümme on juba veidi imelik :D Tassisin siis Miku ka kaalule. Tema vanaema juurest jõudis koju märgatavalt raskemana kui ta sinna saatsime. Ja Miku näitas kaal samamoodi umbes kümme kilo kergemaks. Nädalaga seda vast ei kaota isegi maaõhu ja näljutamisega :D Ats oli ka seks ajaks vannituppa käputanud, panin temagi naljaviluks kaalule - 0 kg näitas :D Olematu laps :D Nüüd ei teagi, kas osta uued patareid või elada õndsas teadmatuses numbritest. Võin ju lihtsalt peeglisse vaadata ja mõelda, et olen suu…

Kes valjemini kisab, temal on rohkem õigus.

Ma olen andnud hoovi peal mõnele võõrale poisile oma telefoninumbri. Ühest võõrast poisist on nii hea sõber saanud, et ta vahepeal helistab niisama ja lobiseb minuga. Aga üldiselt ta helistab kui Juku õues hakkab mingit jama korraldama. No näiteks: 1. Juku lööb oksaga.
2. Juku lõhkus mu ratta.
3. Juku jooksis võõraste poistega minema. Täna aga viskas mul järjekordse taolise kõne peale kaane pealt maha ja õiendasin selle sõbraga. Päriselt! Tüüp helistab ja kaebab minu laste peale, hiljem tuleb välja, et ta ise on suuremat sorti jamaga hakkama saanud. 1. Mängisid sõda, läksid hoogu, Jukul on oksavorbid kätel. Ikkagi Juku paha?
2. Sõber sõitis ise Jukule otsa ja rattal tuli mingi piduri juhe lahti. (Kusjuures hiljem oli eriti kummaline, kuidas tüüp üritas vist mu käest raha välja pressida, sest ratas on "katki" ega saa parandada enam.)
3. Juku läks tema juurest hoopis teiste sõprade juurde, sest ei tahtnud enam mängida koos. Ja ma saan aru, et Juku lähebki sageli hoogu ja …