Otse põhisisu juurde

"Ma kardan, et sa kujutad seda ette."

Käisin kulmudes. Jälle. Eelmine kord oli kuidagi asjade kokkulangevus, et minna sain, seekord taas täitsa ootamatult juhtus. Eelmine kord oli tulemus kena isegi, kuigi värv püsis tervelt kaks päeva :D Lubati kuni kaks nädalat, ja no ega sisuliselt ei valetatudki ju :D Eks ma siis vahepeal lihtsalt vältisin peeglit ja kui sinna ette läksin, ainult koos kulmupliiatsiga. Joonistatud kulmud on ikka kuidagi imelikud vaadata, kuigi Karu kinnitas, et olen täitsa kena.


Kulmupliiatsi ostmine oli ka paras komöödia. Mulle lubati, et Tradehouse müüjad oskavad mind aidata, sest ma ise ei tea ju mitte midagi kosmeetika kohta. Marssisin poodi enesekindlalt sisse ja tahtsin kohe tagurpidi välja joosta. Päriselt! Kuidas ma peaksin suutma midagi valida ja osta poest, mis on suurem kui minu korter? Asju nii palju miljoni erineva omaduse ja kasutusalaga. Lihtsalt hirmus. Ja väga vales kohas tundsin end olevat. Umbes sama tunne, nagu mul kirikus :D Aga korrutasin endale mantrat, et müüjad teavad, marssisin leti juurde ja ütlesin ka neile, et mulle nii lubati, müüjad paistsid küll väga ehmunud seepeale, aga infot sain ja teadliku otsuse vist ka. Maksin oma miljon raha ja see kulmupliiats on mu kõige kallim meigi ese.


Aga noh. Igatahes käisin uuesti kulmutehniku juures. Ja seekord ma vist ei ole rahul. Minu hinnangul on kulmud erineval kõrgusel ja erineva kujuga. Püüdsin ise veega veidi ühtlaseks asja nühkida, kui pliiatsiga ka veel joonistada, ehk kõlbab isegi välja minna. Aga tehniku enda vastus minu kurtmise peale on selle postituse pealkirjaks. Samas eks tema nägigi kulme vale nurga alt minu arust, sest oma tööd tegi külje pealt. Õigem oleks ju otse ees või pikali olles nagu üle pea? No et kulmud oleks sama kaugel ja sama nurga all, muidu tekibki see efekt, et tema poolt vaates on ok, aga otse viltu.
Ta võttis minu käest veel rohkem raha ka, sest rasked kulmud ja kulus rohkem materjali :D Aga vot seepärast ma ei julgegi minna sinna püsimeiki või asja. Värv kulub maha ja elan edasi, püsimeigi viga on pikemalt. Ja kuigi mulle väga meeldib kodus olla, siis vahepeal ikkagi tahaks välja minna. Ahjaa, talv tulekul - kui midagi valesti läheb, tõmban mütsi silmini ja ongi ok. Kuniks peab siseruumidesse minema :D
Vahetult peale tehnikut
Kaks päeva ja veega nühkimist hiljem. Praegune seega.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Ei, Sa ei kujuta ette.
Anonüümne ütles …
Kas natuke liiga tume värv pole? Nahk ju nii hele. Vb tumepruun jääks loomulikum ja ei häiriks see nö erikuju nende puhul.
Tegelikult pole ükski kulm kunagi sarnane :)
Anonüümne ütles …
Ma pole kunagi kulmutegemisel käinud, aga olen m õ e l n u d ,et huvitav,kas nad aktsepteerivad seda, kui mul on endal kulmud õrnalt ette joonistatud---mida mööda kulmuvärvija siis käia võiks?
Aga imelikud pildid, ülemine tõesti mõtlemapanev, aga hilisem kuidagi õigetes proportsioonides, siiski...(?)
Marca ütles …
Ma ütleks ka, et viltu jah. Aga püsimeigi osas, vähemalt kulmudega tehti mul kõigepealt tavapliiatsiga ette ja siis sain otsustada, kas sobib ning alles siis hakati tätoveerima.
Anonüümne ütles …
Mina soovitan microbladingut. Tulemus loomulik ja pikaajaline. Vali väga hoolega tehnikut!!!

Populaarsed postitused sellest blogist

Atsi esimene ja kodu 101% ohutuks!

Täna Ats kukkus. Tema esimene kukkumine. Juhtub, eksole. Lapsed lihtsalt õpivad kuidagi üllatavalt kiirelt ja mõnikord lihtsalt ei oska õnnetust ette näha. Kuigi jah, ta juba tükk aega on ringi ukerdanud ja seepärast teda üldiselt voodisse ei jäta üksi, aga täna juhtus. Ma isegi ei viitsi end süüdistada väga, lihtsalt kurb on. Atsil kõik ok, ainult põse peal on sinikas. Ja kes veel ei tea - peale kukkumist nutmine on hea! Oksendamine ja teadvuse kaotus on paha-paha, siis vaja kähku-kähku kiirabi kutsuda. Aga Ats nuttis ja rahunes ja Karuga jõudsime ka üksteist lohutada :) Aga see õnnetus tuletas meelde ühte teist, mida beebigrupis jagati. Seal laps tõmbas endale kuuma vee selga ja oli haiglas ja vist isegi ootab nahasiirdamist. Ja ma ei tea, mis inimestel viga on, aga terve kommentaarium oli täis vihkamist. Mina näiteks usun, et see ema tunneb end niigi halvasti. Mina usun, et sellel emal võttis üsna palju julgust, et teistele hoiatuseks enda lugu postitada. Ja siis hakatakse teda sõi…

SÕDA!

Laupäeval oli meil sõda!
Ma isegi ei olnud väga huvitatud, tahtsin rahulikult kodus olla, aga kogemata võitsin tasuta pääsme sinna (lõpuks FB jagamismängudest kasu ka!) ja siis lihtsalt pidime minema. Tammepesa mängumaal oli Nerfi lahing. Keegi vist pani üritusele "going" ja seepärast viskas mulle ka FB seinale ürituse info ja ma pole kindel, kellele ma aitäh peaks ütlema, aga no hullu hästi läks.
Poistele nii meeldis! Mõlemad olid õhtu lõpuks läbimärjad ja rõõmsad. Mulle meeldis eriti mängumaa isiklik lähenemine - kõik lapsed said diplomi ja kommi lahkudes. Ootamatu ja armas :) Poistele meeldis nii väga, et nuiasid minult välja lubaduse järgmisele Nerfi üritusele ka tulla. Me oleme küll selleks ajaks teise Eesti otsa kolinud, aga noh, küllap tuleme siis tagasi :D
Üritasin paar pilti ka teha, aga noh, telefoni kvaliteet on nagu on, ja ma polnud ka tervet aega seal, lastele järgi minnes tegin paar klõpsu kiirelt. Ajasin oma poisse taga, et "poseerige", aga nad jook…

"Head aega!" pidu

Enne kolimist pidasid Miku-Juku veel maha ühe suurejoonelise lahkumispeo, kuhu kutsusid kokku kõik enda vanad sõbrad. Paljud ei saanud tulla, aga üle 20 lapse oli siiski kohal :) Meil - minul ja poistel - oli siiralt hea meel kõiki näha! Aitäh!

Pidu toimus Tammepesa mängumaal, millest olen varem kirjutanud ka, siin. Seekord juhendatud mänge polnud, lapsed said lihtsalt Nerfid kätte ja olid ikkagi õnnelikud. Mõnda aega jooksid niisama, siis Miku kukkus võistlusi korraldama. Pani endale sinise vesti selga ja ootamatult olid kõik tema tiimis ja siniste vestidega :D Mingi hetke pärast saadi aru, et ei saa teha võistkondi, kui on ainult üks meeskond :D

Koht ise on täitsa lahe, selline ruumikas. Kaks eraldi suurt "saali" on, ühes saab joosta ja püsse kõmmutada, teine on veidi rahulikum, söögiala ja väiksemate mängualadega. Lisaks on kuskil taga nurgas täitsa eraldi pisike lebo-tuba, mingi nuku-teema on seal. Ja teler. Meil nukkudega keegi ei mänginud, aga mõni väsinud sõjaline unust…

EBA2018 ja minu kaal

Ma lugesin igasugu kokkuvõtteid ja arvamusi selle EBA kohta ja mulle meeldis Marimelli oma :D Läks minu huumorisoonega kokku, kuigi tavaliselt ma nende blogi üldse ei loe. Mõned kohal olnud jagasid ka minuga otse oma mõtteid ja klatši ja ma täiega otsustasin, et järgmine aasta lähen ise ka. No või järgmisele, ükskõik, mis aastal see siis peaks ka toimuma. Ja siis täna lugesin Merje postitust tema taguotsast :/ Väike hirm tuli peale. Või noh, päris suur. Vähemalt sama suur, kui minu taguots. Ma olen küll siin mõned kilod kaotanud aga mingi 30+ kilo on ülekaalu ikkagi. Ma ei taha kohe üldse mitte, et kõik hakkaks seda kommenteerima. Päris jube, ei julgegi toast välja minna. Mis siis ikka. Vaja 50 kilo kaotada ja ehk olen piisavalt kena avalikkuse ette ilmuma. Järgmiseks EBAks siis plaan olemas.

Jukust ja närvidest ja lapse kasvatamisest

Kui lühidalt kokku võtta, siis närve pole. Lihtsalt on kõik otsa saanud. Kui pikemalt rääkida, siis ikka närve pole. Miks? Sest ma pingutan ja näen vaeva ja ikka mingit tulemust ei ole. Nägin hästi kena pilti ja mõtet, kus väljendati, et peaks armastama oma lapsi, nagu nad oleks maailma hämmastavaimad ja targimad ja parimad inimesed üldse, sest mida neist usutakse ja mida neisse süstitakse, see neist saabki. Ja ma täiega usun seda ja toetan! Muidugi peab lastest parimat uskuma ja neile välja näitama oma positiivseid tundeid ja julgustama ikka püüdlema unistuste poole ja kõike seda! Täiega!Aga kui kogu energia kulub sellele, et lapsega tegeleda ja mitte nagu tegeleda selles mõttes, et arendada, vaid tegeleda selles mõttes, et teda rahulikuna hoida, et ta kellelegi liiga ei teeks, karjuma või kaklema ei hakkaks, siis on jube (jube!) raske näidata välja "sa oled maailma ägedaim laps" emotsiooni. Ma lihtsalt ei suuda. Tegelikult muidugi jah sagedamini on ikka niiviisi, et kui mi…

Kuidas ma täna hetkeks surin ja ninja-võimeid näitasin

Mõned inimesed teavad, et seoses pere suurenemisega kolisime ka suuremasse korterisse. Selline suhteliselt ok kolmetoaline elamine on suht samas kohas, ainult kaks maja edasi. Lapsed saavad hoolimata kolimisest südamerahus käia edasi samas koolis ja samas lasteaias. Korteri suurim miinus on viies korrus.Aga kes on tassinud vankrit viiendalt alla ja üles? Mina igatahes mitte. Mkmm, laste ja ostukoti (ja enda tonnise kere, aga sellest me hetkel ei räägi) tassimine on piisav väljakutse. Nii et beebiga liigun kandelinas. See on ilgelt mugav! Mõnus ja kiire ja lihtne. Või noh, sidumine natukene ikka võtab aega ja vankriga on ka lihtne ringi rallida, aga üldiselt on linaga lihtne. Ja kindlasti on lihtsam liikuda viiendalt alla ja uuesti üles just last linas kandes, mitte süles. Igatahes. Ma viin Jukut lasteaeda kogu aeg sama teed pidi. Järgi lähen sama teed. Täna läksin ka. Ja mitte midagi polnud kuidagi eriline või teistmoodi. Õues oli soe, minul oli mõnus, beebil oli mõnus, kõik oli ok. K…

Kümme kilo kergem!

Käisin üks päev kaalul. Või noh, ma siin ikka aeg-ajalt käin. Kui meelde tuleb ja üksi laps või muu elukas segama ei tule. Aga see hommik oli eriline! Kaal näitas mind kümme kilo kergemaks! Alustuseks muidugi rõõmustasin. Aga siis puges kahtluseuss sisse ja siis tekkis ka kaine mõtlemine - pole loogiline, et päeva või kahega (millal viimane kaalumine oligi?) nii palju kaotaks. Isegi mitte lchf ja veepeetus või mitte miski ei teeks seda. Kõikumine umbes nii 3 kilo on mu puhul normaalne, aga kümme on juba veidi imelik :D Tassisin siis Miku ka kaalule. Tema vanaema juurest jõudis koju märgatavalt raskemana kui ta sinna saatsime. Ja Miku näitas kaal samamoodi umbes kümme kilo kergemaks. Nädalaga seda vast ei kaota isegi maaõhu ja näljutamisega :D Ats oli ka seks ajaks vannituppa käputanud, panin temagi naljaviluks kaalule - 0 kg näitas :D Olematu laps :D Nüüd ei teagi, kas osta uued patareid või elada õndsas teadmatuses numbritest. Võin ju lihtsalt peeglisse vaadata ja mõelda, et olen suu…

Kummitus minevikust

Blogi postkasti tuli kiri inimeselt, kes on mu FBs blokkinud. Seega ma talle vastata ei saa. Korra tegin blogipostituse talle vastuseks, aga noh, see vist ikka pole sobilik :D Igatahes, sina, kes sa kirjutasid, ma ei saa sinuga kuidagi ühendust. Kui soovid rääkida, võta blokk maha ja kirjuta. Mõistlikult ja viisakalt.

Omg, ma suren.

Oli täna kvaliteetaeg lastega. Viga! Kes krt käskis mul päikese kätte ronida? Ma ju tean, et see elukas mind vihkab! Nüüd ma käin siis end kreemitamas. Õnneks oli kapis isegi mingi after sun olemas. Mis aastast see on, ei kujuta ette. Ei haise ega ole värvi muutnud, ehk kõlbab veel :D Panin selle külmkappi ka, tundub natukene parem isegi. A selline tunne on ikka, et peaks ööseks mingi valuvaigisti ehk sisse võtma - nahk kisub igast suunast, selline põlemise tunne on, silmad jooksevad vett ja nina jookseb tatti, kurk valutab, pea lõhub ja päris sitt on olla. 
Eelmine suvi oli korra sama moodi. Siis läks mingi poole päevaga üle.
Ah. Homme on parem päev. Kui ma ellu jään.