Pean vist millestki veel rääkima - depressioon
Nägin täna inspireerivat - või noh, see oli mõeldud inspireeriva tekstina - mõtet selle kohta, kuidas me pole kunagi valmis. "Mul pole aega" ja "Ma pole selleks valmis" on vabandused, millega oma hirme väldime. Aega on ju kõigil sama moodi, aga osad saavad teha seda, mida meeldib, ja teistel millegi pärast on vähem ärkvel oleku tunde? No ei ole ju. Kõik oleme üleval ja magame ja mitte keegi ei täida 24/7 ei hääde ega kehvade asjadega.
Igatahes.
Mina pole selleks valmis. Ma juba vähemalt viimased kuu aega istun mingid augus, ega suuda väga midagi. Hästi minimaalselt. Proovin, teen midagi, aga tegelikult ei tee ka. Tunnen end süüdi, et rohkem ei suuda, ja süükoorem rõhub mind veel rohkem kuhugi diivanile mitte midagi tegema. Vahepeal on helgemad hetked, söön korralikult, asjatan ringi, aga siis jälle kuidagi.... vajun ära. Ja kogu selline enda sundimine või motiveerimine või mitte miski ei pane mind rohkem tegema. Ja see pole enam lihtsalt laiskus. No ei ole.
Ma ei taha teha isegi asju, mis meeldivad.
Ja väljapoole vist paistab ikkagi, et kõik on ok, ja ma lihtsalt olen nõme inimene.
Daamid ja härrad - see ongi minu depressioon. Ise ka hästi aru ei saa, mis ja miks toimub, aga ennast liigutada ei taha. Voodist välja tulemine on pingutus. Juuste kammimine on pingutus. Söögi tegemine on lausa eneseületus. Ja ma olen kogu aeg väsinud.
Tahate näidet, miks ma ei suuda midagi? Kuidas ühe depressioonis inimese mõtted töötavad? Normaalne inimene vaatab, et kodus pole süüa, käib kähku ära. Pole probleemi. Aga mina mõtlen, et poodi minemiseks peab riidesse panema. Selle jaoks peab riided otsima. Ka sokid ja pesu ja jope ja jalanõud. Ja üldse peaks pessu minema, sest juba on veidi rõve olla ja piinlik inimeste ette minna. Peale pesu vaja ju end kuivatada ja kreemitada ja juukseid on märjad ja niikuinii ei saa kohe minna. Riided ka ju vaja otsida veel. Ja kui tõesti juba hakata toast välja minema, peab otsima võtmed ja uks lukku ja kas raha üldse on? Ostukott? Mida üldse osta? Kõht on tühi küll, aga midagi nagu ei taha. Väljas jällegi on inimesed ja õõh, äkki peab kellegagi suhtlema? Prügi peaks ka ära viima. Issakene, juuksed vaja kammida ju! Ja üldse, ma pean veel lapsed ka juurde arvestama. Ja hetkel veel ka bussisõit.
Ja ainult kogu sellest mõttest olen nii väsinud, et ei tee midagi. Ei pesu. Ei riideid. Ei poodi. Mitte midagi.
Niiviisi on jube. Ma ei taha.
Kommentaarid
Ma just mõtlen seda, et võib olla nii et kõigepealt on depressioon ja siis sellest väsimus ja tüdimus, aga minul näiteks oli vastupidi, et pidevalt väsinud ja siis tekkis sellest depressioon, sest midagi ei jaksanud, ei viitsinud, isegi meeldivaid asju ei viitsinud, sest need tundusid lihtsalt metsikult väsitavad jne. Ja siis tuli välja, et mul oli D-vitamiini ja raua puudus hoopis. Selle korda sai, siis läks väsimus üle ja väsimusega koos tujutus ka.
Ja mine kohe perearsti juurde.
Päriselt, ka ilma pead pesemata.
Riidesse võiks vast panna. :D
Jaluta palju! Või sõida rattaga. Koristamine võib oodata. Mitte midagi ei juhtu, kui sa ei korista. Need asjad on üsna tõenäoliselt sama koha peal, kui sa tagasi tuled. Siis võib-olla jaksad juba koristada ka.
Palderjanitilgad aitasid mind hullemad hetked üle elada (no ma ei lasknud väga hulluks minna, läksin enne arsti juurde). See vist suht ainus asi, mida imetamise ajal võib kasutada. Ja päriselt aitas, isegi kui oli ainult platseebo-effekt. :) Saab käsimüügist.
Jalutamisega pn see teema, et ma tean küll, et peaks ja võiks. Aga selleks on ju vaja ennast riidesse panna ja last riidesse panna ja välja minna. Keeruline. Hirmutav ja väsitav. Mul pole aega :D