Tegin pahandust, aga isegi ei kahetse

Tegin pahandust - valetasin lapsehoidjale. Mitte ettekavatsetult, minu plaanid olid tõesti sellised, et sõidan varem linna ja lähen autokooli arvutiklassi õppima. Üks kontrolltöö oli vaja veel teha - mida ma enda arust oskasin ega muretsenud - ning tegelikult tahtsin ette valmistuda kooli eksamiks. Tundub hea mõte lahendada proovieksameid samade arvutite taga, kus päris eksam on.

Ja bussis läks kõht tühjaks. Kaalusin kiirelt kuskilt millegi haaramist, aga siis tuli meelde, et Babybackribs pakub ju sünnipäeva puhul tasuta koogijupi. (Ahjaa, mul oli sünnipäev siin hiljuti.) Ja kellegi teise tehtud sööki meeldib mulle ka süüa. Nii et ma täiesti julmalt otsustasin kasutada õppimiseks mõeldud aega hoopis iseendale. Päriselt iseendale, mitte sain-üksi-poodi-lastele-süüa-ostma ise olemine. Ja need 45 minutit olid krdima mõnusad!

Päike paistis aknast sisse, õues ilus sügis, söök oli maitsev, kook oli mõnus, mahl oli puuviljane ja suht kiirelt sai ka kõike. Istusin, naeratasin, ja einestasin üksi. Süüd tundmata.

Ehk lapsehoidja annab andeks :D

Kui ükskord kooli jõudsin, siis kahetsesin küll - arvutid olid kõik kinni. Ei saanudki vajalikku kontrolltööd teha. Lohutasin end, et oskan ja teen pausi ajal või mõni teine kord. Pausi ajal olid ka arvutid kinni. Aga peale teooria tundi jäi umbes 10 minutit bussini aega, hüppasin arvutiklassist läbi ning pääsesin löögile. Üllataval kombel ei tahagi paljud kell 20 veel koolis olla :D Tegin töö esimese korra ja viie minutiga ära, nii et kahetseda tänase päeva juures pole mitte midagi.

Jäin praegu mõtlema, et tõesti mitte midagi. Olin tubli perenaine ja ema ja õpetaja ja õpilane. Üle pika aja üks rahulik ja "kõik on hästi" päev.