Peaaegu nagu inimene

Teate, mis? Ma olin täna tubli. Jaa, jaa, tean, kõik inimesed teevad täpselt seda, mida mina täna, ja siis veel natukene. Aga tuletame korra meelde, et alles mõned nädalad tagasi ei suutnud ma muud teha, kui vaevaliselt voodist välja ja siis nutta ja närvitseda.

Ja täna käisin ma väljas! Mitte üksi, vaid kahe (!) lapsega! Hämmastav. Tegime pika jalutustiiru, Ats tatsas vahepeal ise ja oli otsatult nunnu ja siiralt rõõmus. Juku tatsas ka ise :D Ja jooksis ja vingus ja jutustas ega olnud üldse tüütu.

Kaks masinatäit pesu sai pestud ja kappi ka pandud. See viimane osa tavaliselt on kõige keerulisem. Aga tehtud!

Ja mind üldse ei häiri, et hommikusöögiks soojendasime eilseid ülejääke ja peale jalutustiiru oli kiirelt süüa vaja ja praadisin lihtsalt muna, sest kui ma oleks hakanud kokkama, poleks välja saanud. Ja söönud on ikkagi kõik!

Nõud on pesemata, aga homme on ka päev.

Sain poisid rahulikult magama. Saavutus! Juku üritas mingit vinguviiulit üles tõmmata, Miku üritas lihtsalt mind veenda, et ta köhasse suremas on ja täna viimane võimalus talle veel pai teha, aga sain hakkama. Naabrid isegi ei kuulnud, et meil magama minemise aeg :D

Ja üldse pole täna ma karjunud kellegi peale. Ega närvi läinud eriti. Ja kui isegi korraks kihvatas, sain endaga hakkama. Ma olen rahul. Päriselt.

Mis siis, et keegi julges mulle kommenteerida, et "ainult muna praadisid?" niiviisi kergelt üleolevalt, ma olen ikkagi rahul. Väikesed sammud, eksole.

Mõtlesin isegi edasiseks plaani välja - mul on jube keeruline panna riidesse ennast ja lapsi, seega alustan endast. Panen ennast riidesse ära ja siis puhkan ja siis vaatan edasi. Ei jookse eest ära ei söögi tegemine ega koristamine, küll aga on vaja saada välja. Lihtsalt liikuma, õhku, valgust.

Lisaks mõtlesin, et astun jälle lchf radadele. Ma tean, et sellega tuleb ilge jama, sest juba praegu tunnen migreeni kuskilt tulemas ja suhkrukoll sosistab kõrva, et ma ei saa hakkama, aga mis siis. Kui komistangi peale poolt päeva, siis teine katsetus õnnestub ehk pikemalt. Õnneks saab alati uuesti alustada ja püüda paremini.

Ma ju suudan küll. Pisikesed sammud, pisikesed. Aga natukene inimese moodi on olla juba isegi. Mõnus.

Instagrami sai paar pilti, neid näeb ka blogi fb lehelt. Vaadake, kui armas Ats on! Ja kui valge on lumi!