Me oleme enda valikud ja depressioon.

Ma olen terve oma elu elanud niiviisi, et ootan midagi. No et juhtub miskit, mis mu elu muudaks. A la võidan lotoga, komistan printsi otsa, kaotan peaaegu elu. Ja kogu aeg ootasin, ise ei teinud tegelikult miskit millegi saamiseks. Lihtsalt... olin.

Ma kirjutan täna lootuses, et äkki saan ise miskit selgeks. Olen kuskil väga sellises kohas, kus pole nagu varem olnudki. Mu mõtted ei tööta, pea pole selge, olen lihtsalt nagu ollus, mis midagi teha ei suuda.

Mulle ei meeldi nii. Üldse.

Ühelt poolt on väga see tunne, et ma ei suuda midagi. Kohe mitte midagi. Ja iga proovimine on läbikukkumine ja see omakorda tekitab veel rohkem seda tunnet, et olen mõttetu ollus.

Ja teiselt poolt ma ju tean, et ma ei ole. Et see tuhm olek ja saamatus on depression. Ja et ma peaksin sellega võitlema. Kuidagi parem olema, üle olema.

Ja siis ma proovin ja lendan näoli. Ning olen maas ja nutan ja ootan. Ootan, et keegi aitaks. Ootan, et midagi juhtuks.

Aga mitte miski ei muutu. Või noh, lapsed tulevad ja trambivad otsas ja nõuavad oma. Mul ei ole midagi anda. Keedan nuttes makaroni ja eraldan end teise tuppa, et mitte karjuda.

Süütunne on otsatu. Kõik on ju tegelt hästi! Peab end lihtsalt kokku võtma ja ongi korras! Onju! Ja need sõnad vajutavad veel raskemalt süükoormat selga. Kõik on ju hästi, ainult mina olen vigane.

Ma kirjutan, sest ma ei taha olla. Kirjutan, sest mu peas on haiged mõtted sellest, kuidas "ma ei tea, mida teha" ja "ma ei oska" ja "ma ei suuda". Need mõtted ei ole ju mina. Ma ei ole valinud depressiooni, aga see istub mul seljas ja ma ei suuda maha raputada.

Näete - jällegi see "ma ei suuda"!

Ma pean suutma!

Krt, ma ei salli seda "ma pean". Ma ei pea midagi. Ma tahan.

Ma tahan olla terve ja rõõmus.
Ma tahan valida tervise ja rõõmu.

Kuidas seda teha, kui ma ei vastuta ise oma elu eest? Kui minu eest otsustab haigus? Kui ma ei saa abi küsida, sest ma ei tea, mis abi mul üldse vaja on? On üldse?

Ma ei saa ju tegelikult oodata mingit imet, mis mu elu muudaks. Ma ise pean muutuma. Ma ise tahan muutuda. Mina ise võingi olla see ime oma elus.

Ma tahan, et ma suudaks. Äkki homme?

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Sa PEAD abi otsima. KOHE! Iseenda pärast. Alusta ükskõik, millisest arstist, nad suunavad edasi. Ja ära ütle, et perearst on loll vms. Siis mine kellegi teise juurde. Vanasti oli Pärnus mingi noorte nõustamiskabinet vms. Küsi sealt. Või helista mõnel abitel.nr. Vaata ka www.peaasi.ee Kui sa ise ennast ei aita, ei saa ka teiste abile loota, sest sinu sisse keegi ei näe. Ja usu, ma tean, millest räägin. Ma tegin suu lahti ja rääkisin ja rääkisin ja sain abi. Ja kui see tundub kõik liiga raske hetkel, osta vähemalt palderjani. See on vähemalt algus. Aitab ehk vähemalt natuke, et ennast kokku võtta ja järgmine samm teha! Loodetavasti loen järgmine kord, et oled midagi ette võtnud.

Populaarsed postitused sellest blogist

Autokool ja sõidueksam

Kus pidada täiskasvanu sünnipäeva Tartus?

Kus pidada lapse sünnipäeva Tartus?