Depressioon või kehv iseloom?

Ma hõiskasin rõõmsalt, et mul pole enam depressiooni. No ja tegelt eks ole ka täitsa selline ok tunne, teen, mis vaja ja tahan ja suudan olla. Aga siis on sellised päevad, nagu täna. Ja ma ei tea, kas ma peaks muretsema, või on sellised "off" päevad elu normaalne osa? Peaksin ma aktiivselt võitlema ja iseennast kuidagi sundima? Kas ma saaksin võidelda depressiooni vastu, kui seda ei ole? Või teeksin endale liiga ja peaksin praegu lihtsalt olema, kuigi see olemine nadi on?

Nädala alguses olin kaks päeva diivanil. Kaks päeva! Ja mul tekkis tõsine hirm, et ongi perses selle hea olemise ja elamisega. Püüdsin end püsti ajada ja tegutseda, aga ma reaalselt ei suutnud. Korra või kaks tegin nende päevade jooksul süüa ja elamine oli totaalselt segamini. Ja mina ei saanud aru, kas ongi hall deprekas tagasi üleöö, või lihtsalt olengi väsinud, sest mitu nädalat keegi juba olnud selline haiglane ja ma põetanud lapsi ja iseend. Unetunnid poolikud ja ööd hakitud. Tükk aega olin selle kõigega ju hakkama saanud, nii haigete kui tervete kui kodu ja kõigega. Ja siis kaks päeva olin siruli. Ja kartsin.

Kuniks ajasin end püsti ja hingasin kergendatult, et jälle on kerge olla ja nõude pesemine ei tekita tunnet, et ma muud ei teegi.

No nagu depressiooni ajal kodused tööd tekitasid tunde, et ma miskit muud ei olegi, kui kokk ja koristaja. Kodu kontrollis seda, kes ma olin; ei veel hullem - see määratles mind. Minu tegevused määratlesid mind ja iga tegevus kandis mingit sügavamat raskust, mitte lihtsalt miskit, mis vaja ära teha. Iga tegevus tundus lõputu, ja mind ei olnud olemas. Oli masin, mis isegi ei töötanud eriti hästi.

Aga siis hakkas parem. Tolmu võtmine ei tähendanud, et ma olen koristaja, vaid ma olin Riin, kes juhuslikult võttis tolmu. Ja siis pühkis laudu ja laulis lastega ja tegi aardejahti ja süüa ja pesi nõusid ja käis õues ja elas. Asjade tegemine ei tähenda, et ma nüüd olengi "see asi", vaid mina olen ikka mina (kes see täpselt on, ma veel ei tea), kes siis nii möödaminnes teeb vajalikke asju. Rahulikult. See on minu jaoks hämmastav tunne, kui kõik ei ajagi närvi :D

Ja täna jälle ajab. Või noh, ma niigi olen tubli olnud ja väga ei ole häält tõstnud, aga see on olnud juba räme enesekontroll. Ja mind nii häirib, et ma ei saa aru, miks see nii on. Ja nii hirmus on! Ma ei taha muutuda taas mingiks mõttetuks närviliseks olluseks! Eile samal ajal olin nii rahul kõigega, täna... Täna tahaks nutta ja magada. Ja süüa. Soovitavalt kõike korraga.

Palun öelge, et see on normaalne! On ju? Ei või? Et kõigil on selliseid päevi, kus oled väsinud, ja see on ok? Peaasi, et neid väsinud päevi oleks vähe, et see väsimus ei hakkaks jällegi mind määratlema, et ei oleks mingi seletamatu kurnatuse tunne kogu aeg?