Ats-poisist

Ats on ka paras elukas. Ma ütlen seda väga suure armastusega ja nii, nagu ainult ema oma laste kohta öelda saab. Aga ma ei tea,  mis värk mul nende lastega on, sest kõik on elukad. Äkki on viga minus? Nääh, ikka nendes.

Miks on ülimeganunnu Ats elukas? Sest temaga koos ei saa elada! Meil on elutoas suht reaalselt vaid neli seina ja põrand, sest ta ronib igale poole! Meie söögilaud on radika külge kinni seotud,  sest ta muidu lükkas seda mööda elamist ringi! Nagu ka toole ja mänguasjakast ja kõike muud, millest jõud vähegi üle käib. Meie söögitoolid on tõstetud teise tuppa luku taha, sest muidu kasutas neid lae alla ronimiseks.  Sama moodi ja samal põhjusel on luku taga ka diivanipadjad. Diivanipadjad! Üksik taburet on külmiku otsas, selle peal siis korda mööda istume söömiseks. Ja suuremad poisid ikka ei saa rahu, sest Ats lükkab neid koos taburetiga!

Laps kasutab mida iganes, et ainult saaks kõrgemale. Mul ei ole enam võimalik midagi kuhugi tõsta.

Ja toad on lukus samal põhjusel - ta ronib muidu igale poole. Näiteks poiste toas üles narisse (jah, ta oskab redelist üles minna iseseisvalt) ja sealt üritab minna kas riiuli või riidekapi otsa. See on "kergelt" ohtlik. Lisaks poiste toas on poiste elu, see ei ole Atsi-sõbralik. Minu magamistoas pole ka Atsil vaja mässata, ma ei jaksa koristada nii palju, kui ta kõik riided ja voodipesu riiulitelt alla tõmbab. Ja siis ise sinna asemele ronib, kinni jääb, ja õnnetult nutab :D Õel ema olen, aga ma ükskord südamest naersin, kui laps riiulis "kinni" oli :D

Köögikapid on kinni teibitud juba. Olid lapselukud, no nagu poodides müüakse. Ats õppis neid lahti tegema. Kui lahti ei saanud, lõhkus lihtsalt kapi käepideme ära. Nii et meil on prügikast laua peal :/ Nugade jms kapp on seina küljes kinni ja nööride ja muuga on sahtlid omakorda kinni, sest muidu ta ronis sahtlisse ja terve kapp kukkus kaela.

Ja ma olen tekitanud lapsele võimalusi ronida toas niisama. Mänguasju selle jaoks ja puha, aga ta ei kasuta neid sihtotstarbeliselt, vaid abivahendina kuhugi kõrgemale saamiseks. Ma ei tea, mida teha!

No aga kui see ronilise pätu osast temas mööda vaadata, on üks ilgelt vahva ja armas tegelane. Ta saab uuel nädalal juba aasta ja nelja kuuseks. Sõnu on mõned.

Esimene konkreetne sõna, igal ajal sama sugune ja õiges kohas, oli "ta daa" koos lehvitamisega. Järgmine oli "pai". Õigemini ta alguses ütles seda rohkem "pavv" aga nüüd on pigem "põii" aga sellegipoolest täiesti arusaadav ja koos liigutusega. Lisaks veel "kss" ja "iss" ja "tss", mis järjest rohkem hakkavad erinema üksteisest. Koerad on ka "kss" :D "prr" on autod ja muu taoline. Ja passiivne sõnavara on hämmastav. Saab aru nii prügikastist kui venna kui pessu ja üldse tundub, et roppu moodi mõistab. Saab aru ka, kui pahandust teeb, ja siis jookseb eest ära :D

Kannab riideid suuruses 86/92, jalanõud mingi 25-26 vist isegi. Tuttavad ohhetavad, et mingi hiiglane. Elukas, noh. Aga eks suuremad poisid on ka oma vanuse kohta pigem suured. Mis teha, kui vanemad ka ees parajad loomad, eksole.

Aga Atsi kõige nunnumad hetked on ikkagi need, kui ta kallistab ja musi teeb. Täiesti teadlikult ja musi matsudes. Ikka korralik "mopsti" käib põsele või kuhu iganes pihta saab. Kassile näiteks saba peale :D On ikka veel tissi- ja kaisulaps, ja no nii niiiiii armas, et kaisutaks veel rohkem ja musitaks pooleks.

Ma olen täiesti veendunud, et maailmas ei ole armsamat üheaastast Atsi! Elukas, aga nii meeletult armastatud elukas!

Pilte näete instas, kui soovi on ;) riinu_mitte_elu #atspoiss