Emotsioone täis ja täiesti löss

Alates reedest on elu olnud kuidagi.... Proovile pannud mind. Ja see on omamoodi põnev! Ma olen täiesti läbi omadega ja ma pole elu sees vist olnud nii vihane ja nii... kõike! Viimati alles valdav emotsioon oli ju "kurb" või "ärritunud", siis nüüd on kõike. Ja appikene, kui väsitav see on!

Ma pole väga tükk aega niiviisi karjunud või sõimanud või ropendanud. Ok, tegelt ma päris ropuks vist ikka ei muutnud, t*rapea ütlesin küll ühele, aga see oli roppuse tipp. Sõimasin küll. Ja mõnuga. Ma tavaliselt ei tee seda, ei ole ju viisakas ja nii. Palun vabandust, keda solvasin - ei, kui sind isiklikult solvasin, küllap olid seda väärt - vabandust palun hoopis nende eest, kes ehmusid minu sõnakasutusest. Aga omamoodi vabastav oli küll. Vist ei läinud alati päris õigesse kohta, aga no põnev oli kaevuda oma frustratsiooni sügavustesse.

Ja tundeid oli nii palju mind vaevamas, et tekkisid füüsilised hädad. Sõin terve paki Renniet ära, kõrvetised olid tapvad. Lisaks veel pea paks ja käed värisesid. Mingi täielik stress ja pinge, igatepidi üle võlli.

Ja miks? See on see koht, kus ma päris kõike siiski jagada ei saa. Ja polegi oluline ka. Oluline on ju hoopis see, et erinevad juhtumused ja inimesed tekitasid minus sellise mälestuste tulva, et ma ei suutnud enam seda kontrollida. Minevik kandus olevikku üle ning elasin lisaks praegusele hetkele läbi uuesti vanu õppetunde. Kõik, mis jäi õppimata, lendas uuesti kaela.

Ning olevik lisas vanale roppusele juurde selle nõmeda "milline ema ma küll olen" süütunde. No et pingutan naba paigast, et saaks lastele parimat pakkuda ja toeks olla täpselt õigel määral ja õigel kohal, aga siis kui see hetk on käes, teevad lapsed mingi ootamatuse ja mina reageerin ootamatult ja lõpuks on kõigil sitt. Ja kogu see sitt hakkas elamises ringi lendama ja oligi mingi täielik krahh. Vähemalt mul küll.

Ja nii häiriv on, et nagu saan aru küll, miks ja mis, aga ennast aidata ikka ei suuda. Püüdsin juhendatud meditatsioone kuulata (kui keegi parajasti ei karjunud kuskil) ja need olid naeruväärsed. Kuulasin vist selliseid, mis ei haakunud minuga, sest tõesti rahustamise asemel pigem ajasid naerma. Ma võin ju "avarduda Universumi suuruseks ja hoida Maad käes" aga minu probleem on ikkagi täpselt sama suur minu jaoks!

Ma tean küll, miks - probleem on seotud lastega ja nemad ongi kogu minu maailm. Hoolimata sellest, et ma alati ei suuda olla olemas. Või lahke. Või mõistev. Proovin hetke pärast uuesti. Ja praegu saatsin ühe lapse vaheajaks vanaema juurde,  nii et ehk leian ikkagi mingi enda laadimise viisi, ehk saab üksi olla vms, ja siis jaksan jälle olla lahke. Koristan kõik jama kodust ära ja saame rahulikult jälle edasi elada.

Minu arust hea plaan. Ja kui ma nüüd lõpuks suudan õppida ka, no ikka tõesti selgeks saada selle, mida elu püüab õpetada, siis äkki järgmist sellist emotsionaalset peksu ei tule :)

Kuigi jah. See tundmise asi on ... omamoodi. Pean sellegi selgeks saama.