Kes krt neid lapsi kasvatanud on?

Miku ja Juku on üsna toredad. Vist. Või mida ma valetan - nad on elukad :D Jällegi, ütlen seda suure armastusega, kui keegi teine neid elukateks nimetab, saan vihaseks. Nad on minu elukad ja on alati olnud ja olen nendega harjunud. Suht.

Aga viimasel ajal vaatan, et poisid on ärahellitatud ja ebaviisakad tõprapead! Omg, äkki peaks end viisakamalt väljendama? Oh, ma praegu ei suuda. Ma reaalselt olen laste peale vihane ja seega iseenda peale ka. Kes neid kasvatanud on? Mina! Seega kui nemad on ärahellitatud tõprad, olen ise süüdi!

Tüübid ei korista oma tuba. Me oleme mänguasju vähemaks viinud ja hunniku andsin ära ja tekitanud süsteemi ja pea peal olen seisnud ja püüdnud õpetada ja suunata ja toetada - kasu mitte essugi. Tuba on ikka kogu aeg nii krdima segamini, et ma ei taha sinna isegi unejuttu lugema minna.

Iseenda puhtaid riideid kappi ei pane. Ja ma ei mõtle, et ma üle ukse viskan riided tuppa ja asjatagu ise, vaid ma ikka aitan. Hea meelega, siis saab juttu rääkida ja puha. Ma pakun, et mingi kümnest korrast ühel Juku tuleb appi, Miku ei tea üldse mitte miskit.

Mustad nõud jäetakse laua peale. Kui palun nõusid pesta, siis kõigepealt karjutakse, siis nutetakse, ja lõpuks ladistatakse veega niiviisi, et terve köök on märg või lihtsalt jäetakse pesemata ja söömata. No juhul, kui mõtlen, et vat mina ka ei pese ja puhtaid nõusid pole, mille pealt süüa. Või siis nad leiavad ühekordsed nõud kuskilt või söövad otse potist või teevad võileiba või midaiganes, leidlikud on ikka.

Ja kui paluda õppida, siis pole kellelgi midagi kunagi kodus teha jäetud. Ma vaatan e-kooli ja on küll. Juku teeb siis ära. Aga Miku. Miku, see andekas poiss, karjub kolm tundi, tujutseb ja mossitab ja hakkab juturaamatut lugema, peidab end voodi alla või mida kõike veel, aga no õppida... Ei. Mõnes mõttes saan aru ka, ta saab viisi kuidagi niisamagi, aga no vahepeal siiski võiks midagi teha! Vahepeal on vaja teha! Ja see pole ka nii, et ma üle ukse käratan, et oleks tehtud, vaid ma tõesti hea meelega teen temaga koos ja toetan. Hea on teada, mida koolis tehakse.

Ma vist ei tohiks avaldada seda postitust :/ Tunnistan nii ausalt üles, et lapsed ajavad vihaseks ja mul endal on hunnik tegemata tööd minevikus, mis nüüd siis persest hammustab. Ropendan ka veel. Jah, see ongi minu suht kõige ropum olek, esimese klassi lapsed on ka hullema sõnavaraga.

Ja üks näide veel - tulin mina linnast ja plaanisin hakata süüa tegema. Jooksis Juku teisest toast ja küsis putru. Pakkusin, et teen korraliku lõuna, aga Juku tahtis kohe kindlasti putru. No olgu - tegin, sest mis vahet seal on? Pudru valmimise ajal nõudis laps kama. Ise tegi endale, ok. Kama jaoks keefiri võttes nägi, et meil on sinihallitusjuustu, võttis ja näris seda ka veel. Puder sai valmis, Juku võttis segas sinna sisse riiv- ja sinihallitusjuustu, kuigi ma soovitasin mitte, sest ta oli juba ju söönud, aga ta ikka segas. Ja pudru kõrvale nõudis piima meega, mille peale ma juba sain vihaseks ja juhtisin tähelepanu sellele, et ta ei jõua enam isegi putru süüa,  kuhu ta selle piima veel mahutab? Laps oli kindel, et ta tahab ja sööb ära. Arvake ära, mis nüüd niisama laua peal seisab?

Aa, ja veel parem - Juku tatsab mööda elamist ja nõuab pannkooke! Ennasttäis ülbik, kõik saab, mida tahab, aga ei piisa mitte millestki! No andke andeks, aga täna tõesti enam pannkooki ei saa!

IPhone või üldse mobiili neil ei ole, mingi hunnikut asju või firmariideid ka mitte, kohati tundub, et on mõistlikud ja teistega arvestavad lapsed, aga no ikkagi nii memmepojad ja ärahellitatud.

Kuidas ma neist nüüd inimesed kasvatan? Iseseisvalt hakkama saavad inimesed?