KMI 38 ja maovähendusopp
Olen jõudnud oma kaaluga sellistesse kõrgustesse, et KMI on 38 ja kaalun maovähendusoppi.
Perearstilt sain saatekirja kirurgi juurde. Saatekirja saamine oli raske, sest kõigepealt arst ei teadnud, mis KMI olema peab, ja kui teada sai, oli sellise suhtumisega, et ma raiskan tema ja teiste aega.
(Mina: 40.
Arst: Oi, ma ei tea, mis see olema peab.
Mina: 40.
Arst: Mul üks patsient oli, otsin tema paberid üles, vaatan sealt.
Mina: 40.
Arst: Siin polegi kirjas.
Arst õele: Otsi, kas sa leiad internetist.
Mina: 40!
Õde: KMI 40 leian mina ka.
Arst mulle: Mis sul on? 38? Aga siis ma ei saa ju sind saata.
Mina: Ma tahan minna, et arutada oma võimalusi.
Arst: Aga ma ei saa saata.
Mina: Ma tahan arutada võimalusi. Alates KMI 35 tehakse oppe ka oma raha eest või kui tervisega kaasuvad jamad.
Arst: Sul ei ole ju.
Mina: Rasedusdiabeet näiteks.
Arst: Selle vereproovi tegime sul, oli korras. Sul pole diabeeti.
Mina: Ma ikkagi tahaks minna konsultatsioonile.
Arst: No eks ma siis annan saatekirja.)
Igatahes kirurg oli täiesti nõus oppi tegema, kuigi KMI ei olnud 40 täis. Ei pidanud teda isegi veenma või enda hädasid liialdama või üldse neist rääkima. Ainult ütlesin, et tahaks, ta küsis kaalu, andis bukleti kodus läbi töötamiseks, ja palus uue aja panna.
Aga. Ma ei tea, kas ma seda tahan.
Ühest küljest oleks praegu hea aeg, jõuaksin veel elada kergemana, lastega rohkem tegeleda ja ehk ka vältida võimalikke tekkivaid haigusi ja muud jama.
Aga opp on opp. Alati on omad raskused ja ohud. Ning isegi kui ma nende peale ei mõtle, siis ma ise tunnen, et opp ei ole minu jaoks.
Ma ju tean, kuidas ma toituma peaks, et mul oleks hea. Ja selle toitumise ja hea olemise juures kaal langeb niikuinii. Seepärast mulle endale tundub, et opp oleks nagu. .. petmine? Lühema tee valimine? Alla andmine? Jah - alla andmine. Ma ei proovigi siis ju korralikult toituda, vaid valin ses suhtes lihtsama tee. Ja hiljem ei tohiks rasvarikast toitu süüa, seega ei saa mõelda ka, et alustan pauguga/aitan end alustamisel ja pärast lähen lchf peale üle. Pärast lihtsalt ei saa enam. Pärast pean elu aeg elama sellega, et magu on opitud.
Ja päriselt - ma ei mõista hukka neid, kes on opi teinud ja oma elu kvaliteeti parandanud! Mul on hea meel teie üle, kui te ise rahul olete!
Lihtsalt mina.... Ma pigem olen paks edasi. Kohutav, onju. Aga ma tõesti tunnen, et minu vaimsele tervisele on parem mitte lõikusele minna, vaid püüda toitumist parandada, sest lchf toitumine andis mulle palju rohkem, kui lihtsalt kaalu kaotamise. Nii et ma alustan jälle. Ja annan endast parima, sest tahan olla terve inimene. Minu eesmärk ei ole olla peenike, minu soov on olla terve ja end hästi tunda.
Ja kes soovivad opile minna, aga perearst ei taha saatekirja anda, siis nõudke ikka. Perearst ei tea kirurgia kohta nii palju, õige inimesega saab asju arutada. Ei ole perearstil saatekirjad loetud, ning kirurgi konsultatsioon on ikka miskit muud. Sealt saab ikka õigemad vastused ja selguse. Pärnu arst dr Niidu on täitsa meeldiv mees ka, üldse ei pea kartma :)
Perearstilt sain saatekirja kirurgi juurde. Saatekirja saamine oli raske, sest kõigepealt arst ei teadnud, mis KMI olema peab, ja kui teada sai, oli sellise suhtumisega, et ma raiskan tema ja teiste aega.
(Mina: 40.
Arst: Oi, ma ei tea, mis see olema peab.
Mina: 40.
Arst: Mul üks patsient oli, otsin tema paberid üles, vaatan sealt.
Mina: 40.
Arst: Siin polegi kirjas.
Arst õele: Otsi, kas sa leiad internetist.
Mina: 40!
Õde: KMI 40 leian mina ka.
Arst mulle: Mis sul on? 38? Aga siis ma ei saa ju sind saata.
Mina: Ma tahan minna, et arutada oma võimalusi.
Arst: Aga ma ei saa saata.
Mina: Ma tahan arutada võimalusi. Alates KMI 35 tehakse oppe ka oma raha eest või kui tervisega kaasuvad jamad.
Arst: Sul ei ole ju.
Mina: Rasedusdiabeet näiteks.
Arst: Selle vereproovi tegime sul, oli korras. Sul pole diabeeti.
Mina: Ma ikkagi tahaks minna konsultatsioonile.
Arst: No eks ma siis annan saatekirja.)
Igatahes kirurg oli täiesti nõus oppi tegema, kuigi KMI ei olnud 40 täis. Ei pidanud teda isegi veenma või enda hädasid liialdama või üldse neist rääkima. Ainult ütlesin, et tahaks, ta küsis kaalu, andis bukleti kodus läbi töötamiseks, ja palus uue aja panna.
Aga. Ma ei tea, kas ma seda tahan.
Ühest küljest oleks praegu hea aeg, jõuaksin veel elada kergemana, lastega rohkem tegeleda ja ehk ka vältida võimalikke tekkivaid haigusi ja muud jama.
Aga opp on opp. Alati on omad raskused ja ohud. Ning isegi kui ma nende peale ei mõtle, siis ma ise tunnen, et opp ei ole minu jaoks.
Ma ju tean, kuidas ma toituma peaks, et mul oleks hea. Ja selle toitumise ja hea olemise juures kaal langeb niikuinii. Seepärast mulle endale tundub, et opp oleks nagu. .. petmine? Lühema tee valimine? Alla andmine? Jah - alla andmine. Ma ei proovigi siis ju korralikult toituda, vaid valin ses suhtes lihtsama tee. Ja hiljem ei tohiks rasvarikast toitu süüa, seega ei saa mõelda ka, et alustan pauguga/aitan end alustamisel ja pärast lähen lchf peale üle. Pärast lihtsalt ei saa enam. Pärast pean elu aeg elama sellega, et magu on opitud.
Ja päriselt - ma ei mõista hukka neid, kes on opi teinud ja oma elu kvaliteeti parandanud! Mul on hea meel teie üle, kui te ise rahul olete!
Lihtsalt mina.... Ma pigem olen paks edasi. Kohutav, onju. Aga ma tõesti tunnen, et minu vaimsele tervisele on parem mitte lõikusele minna, vaid püüda toitumist parandada, sest lchf toitumine andis mulle palju rohkem, kui lihtsalt kaalu kaotamise. Nii et ma alustan jälle. Ja annan endast parima, sest tahan olla terve inimene. Minu eesmärk ei ole olla peenike, minu soov on olla terve ja end hästi tunda.
Ja kes soovivad opile minna, aga perearst ei taha saatekirja anda, siis nõudke ikka. Perearst ei tea kirurgia kohta nii palju, õige inimesega saab asju arutada. Ei ole perearstil saatekirjad loetud, ning kirurgi konsultatsioon on ikka miskit muud. Sealt saab ikka õigemad vastused ja selguse. Pärnu arst dr Niidu on täitsa meeldiv mees ka, üldse ei pea kartma :)
Kommentaarid