Munadepühad

Meil ei ole pühi. Meil on elu õppetund. Või miskit sarnast.

Läksime siin kõik omavahel nii totaalselt tülli, et pühitsemise asemel peame hoopis koristama ja õppima uuesti üksteist armastama ja eelkõige andestama.

Me oleme kõik nagu väikesed lapsed - oma valu näitame välja karjudes ja teistele haiget tehes. Ma arvan, et varasemalt oli see kuidagi väiksemas mõõdus? No igatahes sai lahendatud aga ju jäi siis õppetund saamata, sest nüüd lendas kõik näkku ning enam ei saa sama moodi edasi.

Aga ei saa ka stiilis "anname kere peale" või "sööme jäätist ja unustame". Mis see stiil olema peaks, ma täpselt ei tea. Peame koos välja mõtlema. Lõppude lõpuks on poisid nii suured küll, et peaks saama koos arutada, et mida ja mis.

Meid on viis ja me kõik oleme väärtuslikud. Me oleme üks pere ja peaksime üksteist hoidma ja armastama. Vahepeal tundub, et nii ei ole. Kurb. Ma lihtsalt loodan, et sellisest segadusest tuleme parematena välja. Ja tuleme välja koos, üksteist toetades. Mis siis, et "tema on süüdi". Kui kõigil on halb, on kõigi abi vaja, et kõigil jälle hea oleks.

Soovige mulle edu, sest kuidagi pean ma pere jälle kokku tooma. Austuse ja armastusega, kui tegelikult tahaks karjuda ja minema joosta.