Kaks ja pool nädalat möödas

Kaks ja pool nädalat. Nii kaua olen olnud omadega augus. Ja hästi kummalises augus - ei ole depressioon, tunne on hoopis teine! Aga ikka selline väsinud ja jõuetu olla, midagi ette võtta ka ei oska.

Terve korter on segamini. Ma pole suutnud koristada. Ja praegu see segadus täiesti haakub segadusega minu peas/hinges. Mingi hunnik on kuskil, eiran seda või lükkan jalaga eest, peaasi et sisse ei astu või puudutama ei peaks. 

Hästi kummaline on olla. Tahaks teha midagi, aga ei tee. Emotsionaalne segadus väljendub ka füüsiliselt - peavalud ja meeletu suhkru isu ja värinad ja kõrvetised. Ja kõik kokku tekitabki sellise nõmeda oleku, kus ei teagi, mida üldse tegema peaks. Millele keskenduma, kust alustama. Ja probleeme tundub nii palju, et nende lahendamise nimel pingutamine tundub mõttetu.

Aga eilne vägivalla-teemaline postitus nagu äratas miskit minus ka. Oli teraapiline. Tuli meelde igast sitta, millest olen läbi käinud. Ja ma jäin mõtlema, et kui olen suutnud kakelda 2-meetrise mehega, sest ta tegi minu sõbrale haiget, või olen suutnud lahkuda valusast suhtest, kui ma suudan öelda "ei" endale liiga tegemise suhtes, kui ma olen suutnud minna reisile teadmata, kuhu või kuidas, kui ma olen suutnud ellu jääda igast olukordades, siis praegune ei tohiks olla eriline probleem.

Kolm last ei ole hullemad kui üks mõrvarlik täiskasvanu :D Segamini tuba ei ole hullem kui umbkeelsele mehele seletada, et ma ei ole "töötav libu". Ja siin augus kükitada ei ole toredam EGA turvalisem, kui välja minna.

Ja lisaks olen kuidagi suutnud ikkagi jääda sõbralikuks ja heatahtlikuks inimeseks - see on ju ka miskit väärt ometigi! Ei ole ma kibestunud pessimist, vähemalt mitte teiste suhtes :D Inimesed on ilusad ja head. Mina võin ju ka olla!

Ma väga-väga tunnen, et tahaks üksi olla. Lapsed on hetkel takistuseks. Ja vahepeal on täielik meeleheide lausa nende pärast. Aga! See läheb mööda. Ma ei tea veel, millal, aga läheb. Küll ma ükskord saan üksi ka olla! Äkki teevad emadepäevaks kingituse ega kakle üks päev :D

Elu ei ole kontrolli alt väljas. Ma olen hetkel selle kontrolli ära andnud. Võtan tagasi. Ja kui ma pean hetkel olema toetav sammas tervele perele, siis las ma olen. Ma saan hakkama. Saan hakkama minu enda viisil.

Ma ei karda enam.