Kui muret ei ole aka feil

Käisin eile laavakivimassaaziz. Aga praegu ei tahtnud ma sellest rääkida, vaid hoopis ilmale lugeda jagada mõned lapsekasvatamise läbikukkumised. Minu omad siis, eksole, üritasin parimat, aga välja tuli... Mitte parim :D

Sinna massaaži minek oli keeruline. Lapsehoidja leidmine keeruline ja täielik stress ja mure. Kui lõpuks kellegi leidsin, muretsesin, kas Ats temaga lepib. Kuidas Juku käitub. Kas peaksin endaga kaasa võtma Miku või Juku? Kas ühe neist saaks kellegi teise juurde äkki hoopis? Millise bussiga minna? Mis asju veel linnas korda ajada? Kui juba õige päev käes ja kõik nagu korras, avastasin - kõige selle muretsemise juures ma unustasin muretseda lapse pärast, kes tavaliselt muret ei põhjusta! Pidin Miku endaga kaasa võtma aga täiesti unustasin talle sellest rääkida, koolist õigel ajal koju kutsuda ja üldse noh, viisakas oleks nagu olnud. Saatsin õpetajale smsi ja sain lapse ikka kätte. Muidu oleks jamajama olnud.

Kibenaljakas meeldetuletus beebi ja Juku kõrvalt, et Miku vajab ka veel hoolitsust! Ei ole miskit, et ta suur ja mõistlik, tema siiski ka alles laps. Seekord läks hästi, loodetavasti järgmistes olukordades on meeles ikka tema peale ka mõelda.

Teine feil -
Beebiemmed vast teavad, et isegi vetsus on vahel võimatu käia. No Atsiga vähemalt on nii. Ega ta rumal pole! Kui aru saab, et ma reageerida ei saa, siis Ats kohe hakkab mingit jama korraldama. Ronib näiteks pliidi peale või kraanikaussi või prügikasti. Või istub vetsu ukse taga ja nutab ning peksab ust. Igatahes täna võtsin ta siis kaasa endaga. Et lapsel põnevam oleks ega roniks kassi liivakasti või krõbinaid sööma, panin dušši all vee jooksma vaikselt ja andsin talle pesukausi ja topsid mängimiseks. Panin vannivahtu ka sisse - nii tore ju!

Vale!

Lõpuks oli ikkagi üleni märg ja vahune laps terve vannitoa märjaks ja vahuseks teinud, toreda mängu asemel pidi hoopis kauem üksi ukse taga istuma, sest pidin ju kõik selle libeda vahu ära koristama.

Ja lõpetuseks Jukust ka. Sobib teemasse, muret ei olnud, aga veidi naljakas feil küll. Laps jõudis pikalt ekskursioonilt tagasi, küsisin siis, et kuidas läks. Juku vastas rõõmsalt: "Väga hästi! Oksendasin bussis vähemalt seitse korda!"

No kellele mis oluline on, eksole :D