Kui puhkus ei kosuta

Iga ema peab saama *oma* aega. No et ei kaoks emme - rolli sisse ära, vaid oleks meeles olla ka naine ja inimene. Ja mul on vedanud, pere mehed küll protesteerivad, aga on leppinud sellega, et ma vahepeal siiski lähen üksi kodust välja.

Milles siis probleem? Need üksi käimised ei kosuta. Praegu on kõik käimised sellised eesmärgiga asjad, ei ole sellist ainult endale, üksi oma mõtetega asja. Ja jube raske on kellegi käest paluda, et ta valvaks lapsi, sest tahan üksi pilvi vaatlema minna.

Aga ma ei saa ju kurta ka, eksole. Esmaspäeval käisin laulmas - laulmist otseselt ei olnud, tähistasime pidusse saamist ja oli niisama chill, väga mõnus. Kolmapäeval käisin teraapias - jooksin kodust bussile ja peale teraapiat jooksin tagasi. Neljapäeval käisin Jukuga linnas. Täna, reedel, käisin sõbranna juures Troone vaatamas. Elu kui palju.

Ja kodust ära olla on mõnus. Ainult et kohe, kui tekib see mõte, et vaja tagasi minna, hakkab raske ja halb. Ja süütunne. Ja väsimus. Ja tekib tõsine küsimus, et kas üldse on mõtet pingutada kodust välja minemise osas, kui kasu sellest nagu pole. Vastik on ikka olla. Miks ma tekitan endale ja lastele ja lapsehoidjale jama, kui sama hästi võiks niisama kodus olla?

Mul veab, et mu elus on Karu. Ta pahurdab küll, aga toetab mind. Mul on tunne, et vean teda alt, kui jätan üksi koju ja põhjuseta, ses suhtes, et ma ei tule tagasi "laetuna". Vean lapsehoidjaid alt, kui ei ole parem kuidagi.

Ma julgen seda kirjutada ainult seepärast, et ma tean, et ma pole ainuke, kes nii tunneb. Teised lapsevanemad on samas paadis. Lihtsalt on kuidagi.... küllastumus lastest. Ja see on kohutav! See hirmutab hinge, sest mis ema/isa ma olen, kui lastest väsinud olen? Kas ma käitun üldse õigesti, kui kodust välja lähen? Aga mis siis, kui ma ei tulegi enam tagasi? Ja perse päralt küll - ma ju üritan end laadida, oma tassi täita, miks see välja ei tule?

Päriselt - miks see välja ei tule?