Lapsekandmisnädal ja nõmedad tunded

Praegu on lapsekandmisnädal (vaadake nt Linalapse lehele või instagramis #EBW2019 või FB kandmisvahendite lehte, kui huvi on.)

Lapse kandmine on nii lahe! Mugav ja kiire ja kui ma viiendal korrusel elasin oli linas lapsega ikka kordades mugavam liikuda, kui laps + vanker. Praegu maal elades ja bussiga liigeldes on kordades mugavam last kotis kanda kui vankrit bussi vedada. Ma olen näinud küll kärusid vahekäigus seal ja on ikka võimalik kuidagi hakkama saada, aga kui laps on enda küljes, jääb päris palju sebimist ära. Mõnus!

Ainult et.... Mina olen sellises seisus, et üldiselt nagu oleks ok, aga last kanda ei taha. Ja mitmed linnas käimised on ära jäänud lihtsalt seepärast, et ma ei suuda last endale külge panna. Kõik vajalikud vahendid on olemas, aga ikkagi. Ma ei taha olla 2in1, lihtsalt "emme", ma tahan olla mina ise. See on päris jube tunne tegelikult :/

Ma nagu ei olekski enam *päris* ema, vaid ... Ma ei teagi, mis. See ei ole ju eriti emalik, kui lapsega koos olla ei taha. Olen nõu küsinud siit ja sealt ja vastused on ikka sellised, et "lihtsalt tee, ära mõtle" ja "see on loomulik", ja muidugi on inimestel õigus! Ma arvan ka, et iga ema väsib emaks olemisest mingi hetk ära ja vajab *enda* aega. Ja kui seda võtta ei ole, siis tublid naised lihtsalt teevad asjad ära, kuniks lapsed kasvavad nii suureks,  et lõpuks saab enda aega ka.

Aga mina nagu ei suuda :/ Emadepäev tulemas. Midagi erilist sealt loota ei ole, aga no ma pole ka eriline ema. Kurvaks teeb. Mitte see, et midagi ei tule, vaid minu saamatus. Ma tunnen, et peaks hakkama saama, aga ei saa.

Ja olgu pealegi lapsekandmisnädal, mina Atsi enda külge ei pane. Kuigi võib olla oleks enesetundele parem olla 2in1, kui midagi kättesaamatut sooviv inimene? Rahul pole ma ju niikuinii, siis võiks vähemalt asjalikult mitte rahul olla?