Suvi on käes!

Kes mu instagrami jälgib, siis nägite, et mu lapsed alustasid suplushooaega :D

Tegelikult peaks insta pildid blogi FB lehele ka minema, ma ei saa aru, miks ei toimi see sync enam :/ Telefonis bloggeri äpis ei saa otse ka pilte blogisse panna ja häda ja viletsus. Ma isegi ei tea, kus täpselt kala sees on, telefonis või? Paras kartul on see küll juba, aga no on olulisemaid kohti, kuhu raha kulutada, pean leppima selle isepäise lutsuga.

Igatahes. Nägin mitmes kohas rõõmsaid hõikeid, et kevad on käes, ja naersin. Muidugi, õues on väga kena, õitsev ja värviline, aga no meie peres oli pikalt talv ja siis kohe suvi, kevad jäi vahele. Üsna normaalne mu arust tegelikult, ega polegi vaja mingit sellist on-ja-ei-ole segast ilma, kus ei tea, mida selga ja jalga panna. Eile oli jope ja tutimüts, aga täna lühikesed püksid ja nokats :)

Suve kuulutasime avatuks ujumisega. Kõik kolm poissi olid meil maal kruusaaugus ennastunustavalt suplemas. See oli nii lahe ja tore ja täiesti rõõmustav oli lapsi vaadata kohe. Siiras rõõm ja lust oli nende näol, no kohe nii siiras, et ma lihtsalt heldisin. Vett lendas igas suunas ja minu jaoks oli nii krdi külm, aga lapsed on lapsed ja lapsed on selle koha pealt imelikud. Mäletan, et ma isegi lapsena üsna külmas vees olin valmis ujuma ja mängima, ise üleni sinine, aga välja ka ei tule :D

Poisid jätkavad sama rada. Atsi sai välja toore jõuga, suurematest poistest mul jõud üle ei käi. Aga üritangi ajada seda joont, et nad ise otsustaks oma keha üle. Õue valivad ise riided ja ise peavad tunnetama, kas on palav või külm või muud. No ja nemad seal vees mässasid ikka sellise innuga, et ma täitsa usun, et vast ei hakanudki külm.

Ja nad olid nii tublid! Vist ei tohi tunnistada, aga Miku - Juku olid vahepeal kahekesi vee ääres. Ei uppunud ära ja veel üllatavam - isegi omavahel tülli ei läinud! Vahepeal käisin neid ikka piilumas kaugemalt. Atsi üritasin eemal hoida, sest tema tahtis vett nähes kohe sisse joosta :D Piiludes aga nägin, et lapsed täiesti ilusasti mängisid kokkulepitud reeglite piires - kaldast ei tohtinud kaugele minna.

Õnneks nad veidi oskavad ujuda ka. Ise muidugi hindavad oma võimeid üle, aga minu silme all mängiti seda mängu, kus visati mingi asi kaugemale ja pidi selle ujudes ära tooma. Said hakkama mõlemad. Mitte eriti kindlalt ujudes, aga edukalt suplemiseks võib ikka vist nimetada nende tehnikat :D Püsivad vee peal ja liiguvad edasi. Päris üksi neid ikkagi vette ei saada ja võimalusel hoian silma peal. Juba seepärast, et nende rõkkav rõõm on nakkav :)

Üritasin isegi ju ujuma minna :D Andsin Atsi issile ja ronisin vette. Ropult külm :D nabani läksin vette, üritasin end liigutada, lootes, et ehk siis hakkab soe. Ei hakanud. Nii et ma ei hakanud ka ennast šokeerima ja üleni märjaks tegema, sest mis ma ikka lolli mängin. Kannatan veel natukene ja küll vesi soojemaks läheb.

Täna sai siis lastega maale jalutatud - 7 kilomeetrit, mõõtsin gpsiga ära. Ja siis maal ringi joostud ja ujutud. Kodus Ats kustus juba kell 20, suuremad poisid üritasid väita, et pole üldse väsinud. Pool kümme magasid nemad ka.

Mina hästi ei saa. Koos suve ja päikesega jõudis minuni ka päikesepõletus.

Ja Atsi esimesed sääsepunnid ei lase eriti magada tal. Sipleb ja ägiseb ja unerahu väga ei paista :/

Aga ikkagi oli tore päev! Juku üritas juba rääkida, et homme peale kooli uuesti jalutame sinna, aga eks paistab :D Mõnus, kui lastel on hea koos mängida. Selle nimel võin ära kannatada päikesepõletuse ja sääsed ja magamata ööd. Ei, tõmmake see viimane maha, tahaks ikka ellu jääda :D