Lüpsilehm ja tissilaps
Mul on kõrini. Lootusetult, loooooooootusetult kõrini. Ats on aasta ja kuus kuud vana ja täielik tissipuuk. Magab ainult tiss kaisus, nii lõuna- kui ööund. Tissi pole, ärkab.
Muidugi, minu laisem pool on ilgelt rahul, et on põhjus päevast osa diivanil külitada, ja on ka armas, et lapsele nii kallis ja vajalik olen.
Aga kõrini on! Ma ei ole mingi lüpsilehm või lapse aksessuaar, ma olen ise ka inimene! Ma ei tunne end enam inimesena! Ma tahan saada kodust eemale, olla üksi mõnda aega. Ainult mina.
Lihtsalt mina.
Mitte ema.
Mitte naine.
Mitte koduperenaine.
Mitte sõber.
Lihtsalt mina.
No ja ma ei saa seda teha, kui mõni siin küljes rippumist hädavajalikuks peab!
Nii et võtsin midagi ette. Kaks ööd on Ats olnud isaga, nutnud. Maganud pole keegi. Kavatsen ööseks nüüd ära minna, et saaks vähemalt keegi magada ja siis ehk päeval olen veidi toredam inimene (hetkel täiesti kohutav, no nii kohutav, et ei julge isegi tunnistada). Plaanis on Atsile anda rinda kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Päeval sööb siis tavalist sööki, mingit tissi kaisutamist ei ole, ning öösel on isaga, et mina alla ei annaks ja lapsel ei oleks piima lõhn näos kogu aeg.
Kuidas välja tuleb, ma ei tea. Kui kellelgi on soovitusi, edasiviivat kriitikat, kuulan huviga.
Aga viimane aeg proovida, sest juba nädala pärast lähen mitmeks päevaks kodust ära - laulupeole! Ootan ja kardan seda. Kardan, sest tahan olla seal lihtsalt pidulisena, ning mitte tegeleda koduste laste asjadega. Nad saavad hakkama, eksole. Eksole?
Muidugi, minu laisem pool on ilgelt rahul, et on põhjus päevast osa diivanil külitada, ja on ka armas, et lapsele nii kallis ja vajalik olen.
Aga kõrini on! Ma ei ole mingi lüpsilehm või lapse aksessuaar, ma olen ise ka inimene! Ma ei tunne end enam inimesena! Ma tahan saada kodust eemale, olla üksi mõnda aega. Ainult mina.
Lihtsalt mina.
Mitte ema.
Mitte naine.
Mitte koduperenaine.
Mitte sõber.
Lihtsalt mina.
No ja ma ei saa seda teha, kui mõni siin küljes rippumist hädavajalikuks peab!
Nii et võtsin midagi ette. Kaks ööd on Ats olnud isaga, nutnud. Maganud pole keegi. Kavatsen ööseks nüüd ära minna, et saaks vähemalt keegi magada ja siis ehk päeval olen veidi toredam inimene (hetkel täiesti kohutav, no nii kohutav, et ei julge isegi tunnistada). Plaanis on Atsile anda rinda kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Päeval sööb siis tavalist sööki, mingit tissi kaisutamist ei ole, ning öösel on isaga, et mina alla ei annaks ja lapsel ei oleks piima lõhn näos kogu aeg.
Kuidas välja tuleb, ma ei tea. Kui kellelgi on soovitusi, edasiviivat kriitikat, kuulan huviga.
Aga viimane aeg proovida, sest juba nädala pärast lähen mitmeks päevaks kodust ära - laulupeole! Ootan ja kardan seda. Kardan, sest tahan olla seal lihtsalt pidulisena, ning mitte tegeleda koduste laste asjadega. Nad saavad hakkama, eksole. Eksole?
Kommentaarid
Mu mees arvas ka, et lähen laulupeole ära ja tema siis vaatab, kuidas hakkama saab. Tore plaan, ainult et see ei toimi :D Minu teha toodab ikka piima ja kui ma pole imetnud päev otsa, siis õhtuks on rinnad valusad. Nii et ma pean andma oma kehale ka kohanemise aega, et piima lihtsalt ei toodetaks enam.