Suvi on tume :(
Jube raske on. Ausalt. Poisid ei salli üksteist ja pidev kaklemine ja tülid. Iga päev olen löss. Igat hommikut alustan uue lootusega, aga ikkagi igaks õhtuks olen nii läbi, et isegi magada ei saa korralikult. Aga mis siis, läheb paremaks, eksole. Aastatega tehtud vead ei parane paari päevaga.
Ja suvel lootsin poistega koos aega veeta. Õppida koos olema, elama, hoidma teineteist. Minna ujuma, matkama, Lottemaale ja Vudilasse, kinno, Värskasse ja Tallinna, mõnele saarele äkki isegi. Ma siiralt usun, et läbi koos olemise ja tegemise ja seiklemise on võimalik suhteid parandada. No et a la kui kaks vihavaenlast panna kongi kinni, siis välja tuleks nad sõpradena. Kui välja tuleks, muidugi, aga no enda poiste puhul hoolitseks selle eest, et tuleks.
Aga Juku eile tekitas mitmesajaeurose kahju meie perele. Uudishimust käis uue auto klaase katsumas, sisse piilumas, ja need nüüd kraabitud. Ma ei saa mitte kuidagi tema peale pahane olla või süüdistada või midagi, vaid lihtsalt kurb on. Kõike haarav kurb. Oli ilus auto, olid ilusad plaanid, ja nüüd pole midagi. On vaid pidev meeldetuletus lapse eksimusest ja teadmine, et meil lihtsalt pole raha asja parandamiseks.
Aga võib olla reageerin üle.
Sõita saab ja auto on mõnus. Ja ehk ei peagi klaase vahetama, kraabitud või mitte. Või siis proovin kuidagi teisiti, rahata, hakkama saada.
Aga kurb on ikkagi.
Kommentaarid