Waaaaay liiga nõudlik lapsevanem?

Esimene kooliaasta uues koolis sai läbi. Edukalt, ma ütleks! Jukul täiesti esimene aasta, Mikul teine aasta kooli.

Ma olen nii, nii, niiiii meeletult uhke nende üle! Päriselt! 

Terve aasta on olnud.... keeruline. Ei ole kohanemine olnud kerge kummalegi, koolgi pole just meeldivaim koht nende jaoks. Tuleme kuidagi hoopis teistsugusest keskkonnast ja oleme vist liiga õrnakesed siinse elu kohta. Aga no ei ole minu ega mu poiste jaoks normaalne see, et kohalikust poest käiakse vargil ja üksteist pededeks jms sõimatakse. Aga sellest mõni teine kord. 

Täna tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma olen uhke. Ja põhjusega. Mõlemad lapsed tulid koju täitsa uhke tunnistusega. Juku on omandanud kõik vajalikud oskused ja kuigi ta hindeid ei saanud, siis oleks need olnud viied. Õpetajad kiidavad ja on rahul lapse arenguga. Tal on omad teemad, aga tunnis on tubli ja töötab kaasa ja õpib ja areneb. 

Miku sai hindelise tunnistuse. Kõik viied! Ja ta tõsteti edasi ju ka veel, kaks aastat on koolis käinud ja lõpetas praegu kolmanda klassi. Ja no minu jaoks on normaalne, et kõik lapsed algklassides saavadki ainult viisi, sest no algharidus, mitte midagi keerulist. Poistele rääkisin ka, et mind ei huvita mitte hinded, vaid teadmised nende taga, ning algharidus ongi kõige algelisemad teadmised, mis tulebki täies ulatuses omandada. Ma ei tea, kas see vahe on tajutav? Mina ise saan küll aru :D Aga ikkagi ei ole kõik lapsed viielised, nii et minu 9aastane, klassi vahele jätnud ning ikkagi kiituskirjaga lõpetanud Miku on mega tubli. 

Peaaegu.

See on vist see koht, kus minu noriv külg tuleb välja :D Miku lõpetas küll viitega ja puha, aga ma tean, kui palju ta kodus pingutas ja õppis. Üldse mitte. Ja vat see häirib mind. Tal ei ole õpiharjumust ega -soovi, ta ei pinguta millegi nimel. Niiviisi kaua ei saa. Ta saaks palju, palju paremini, praegune ei ole tema võimete piiril õppimine. 

Jukul ka mitte tegelikult, nii et proovin suvel kuidagi meie tegemistesse ja mängudesse ehk mingid kooli asjad ka sisse pikkida. Korrutustabelit võib ju vabalt inglise keeles õppida :D 

Aga kus on tasakaal mõistliku nügimise ja liigse surumise vahel?