Laulupidu 2019: proov
Eile, reedel oli erakordne päev - laulupeo proov. Kell 12 läksime majutuskohast ära, tagasi jõudsin peale 22. Nii väsinud ja nii rõõmus :)
Päris peaproov, peo läbimäng jäeti ära, sest ilm oli nii kole, et lihtsalt polnud mõtet. Mina näiteks olin alates kella kahest laulukaare all seismas/laulmas kuni kella kuueni! Selle aja jooksul sai kõrvetavat päikest (mul nägu põlenud) ning räme külma vihma. Vihmakeep oli olemas küll, aga seda ei saanud selga! Vähemalt mul polnud kaare all nii palju ruumi, et oleks lauljate keskel riietuda saanud. No ja kui päike paistis, siis hakkas nii vastikult palav, et kile all olla ei saanud. Samas naersin omaette, et isegi kui õhupuudusel või palavusest minestama peaks - olen seda teinud ju - ümber ikka ei kukuks, sest teised on nii lähedal.
25 tuhat inimest topiti sinna ju! Kaare alla mahutati mingi 15 tuhat, ülejäänud asfaldi peal.
Ja tantsupidu nägin ka! Kell 18 sain lavalt maha ja jooksin kesklinna kinno tantsupidu vaatama. Meeste esitatud pikse loitsimine oli vaieldamatult minu lemmik! Lihtsalt nii ... tõsine ja jõuline ja samas nii ilus ja noh, ilus. Muidu võimlejatel peaks lehvima mingid lindid ja misasjad, aga meeste tantsus kõigil pikad mantlid ja muudkui lehvitasid selle saba. Jube ilus. Ja samas jõuline, mitte mingi noorte neidude kepslemine :D
Ma olen nii nii rahul. Või noh, õhtul oli külm ja märg, aga naeratus oli ikka. Hommikul ärkasin nii valusate jalgadega, et koperdasin ja pisar oli silmas, aga naeratus ikka suul. Ma ei teagi, miks. Aga selline.. ühtne ja eriline tunne on. Mul ei ole täiuslikku rahvariietust, mul ei ole laulud täiuslikult peas. Ma isegi ei ole päris kindel, et millal ja kus pean olema, aga hinges on ikka mingi kergus.
See on meie kõigi pidu ja päris lahe on osaline olla.
Laulukaare all ma korra mõtlesin ka sellele, et maailm on omadega suht ... hmm.. kehvas seisus, et ei teagi, kas viie aasta pärast ikka peetakse veel pidu või enam ei saa. Ma loodan, et ikka on. Kogu aeg. Ses suhtes, et kui riik enam nii suurelt tähistada ei jaksa, siis mingid koorid oma jõududega võiks ikka kaare alla koguneda. Oma rõõmuks. Lihtsalt see Eesti vabaks laulmise mõte on nii suur, suurem kui inimesed, et seda mõtet ei tohi unustada. Ja Eesti võiks olla alati nii vaba, et oleks rõõmu ja tahtmist koos laulda. Ükskõik, mis takistused või jamad võiks ees olla.
Aga meie hing peab alati olema vaba!
Päris peaproov, peo läbimäng jäeti ära, sest ilm oli nii kole, et lihtsalt polnud mõtet. Mina näiteks olin alates kella kahest laulukaare all seismas/laulmas kuni kella kuueni! Selle aja jooksul sai kõrvetavat päikest (mul nägu põlenud) ning räme külma vihma. Vihmakeep oli olemas küll, aga seda ei saanud selga! Vähemalt mul polnud kaare all nii palju ruumi, et oleks lauljate keskel riietuda saanud. No ja kui päike paistis, siis hakkas nii vastikult palav, et kile all olla ei saanud. Samas naersin omaette, et isegi kui õhupuudusel või palavusest minestama peaks - olen seda teinud ju - ümber ikka ei kukuks, sest teised on nii lähedal.
25 tuhat inimest topiti sinna ju! Kaare alla mahutati mingi 15 tuhat, ülejäänud asfaldi peal.
Ja tantsupidu nägin ka! Kell 18 sain lavalt maha ja jooksin kesklinna kinno tantsupidu vaatama. Meeste esitatud pikse loitsimine oli vaieldamatult minu lemmik! Lihtsalt nii ... tõsine ja jõuline ja samas nii ilus ja noh, ilus. Muidu võimlejatel peaks lehvima mingid lindid ja misasjad, aga meeste tantsus kõigil pikad mantlid ja muudkui lehvitasid selle saba. Jube ilus. Ja samas jõuline, mitte mingi noorte neidude kepslemine :D
Ma olen nii nii rahul. Või noh, õhtul oli külm ja märg, aga naeratus oli ikka. Hommikul ärkasin nii valusate jalgadega, et koperdasin ja pisar oli silmas, aga naeratus ikka suul. Ma ei teagi, miks. Aga selline.. ühtne ja eriline tunne on. Mul ei ole täiuslikku rahvariietust, mul ei ole laulud täiuslikult peas. Ma isegi ei ole päris kindel, et millal ja kus pean olema, aga hinges on ikka mingi kergus.
See on meie kõigi pidu ja päris lahe on osaline olla.
Laulukaare all ma korra mõtlesin ka sellele, et maailm on omadega suht ... hmm.. kehvas seisus, et ei teagi, kas viie aasta pärast ikka peetakse veel pidu või enam ei saa. Ma loodan, et ikka on. Kogu aeg. Ses suhtes, et kui riik enam nii suurelt tähistada ei jaksa, siis mingid koorid oma jõududega võiks ikka kaare alla koguneda. Oma rõõmuks. Lihtsalt see Eesti vabaks laulmise mõte on nii suur, suurem kui inimesed, et seda mõtet ei tohi unustada. Ja Eesti võiks olla alati nii vaba, et oleks rõõmu ja tahtmist koos laulda. Ükskõik, mis takistused või jamad võiks ees olla.
Aga meie hing peab alati olema vaba!
Kommentaarid