How the f did I survive today?

Ma ei tea, kas see peaks olema nüüd kurtmispostitus või patsutan-end-õlale postitus. Valin vist viimase suuna, sest väga pikalt pole miskit kirjutanud ja püüame siis positiivse tooniga alustada.

Miks inglise keeles pealkiri? Sest just nii ma end tunnen - mitte päris mina ise. Kui väga endast välja lähen, kipun inglise keeles ropendama ja kiruma ja olema. Ja täna. ... no kerge närvivapustuse maik on päeval man.

Mul on kolm last, kui mäletate. Ja täna neil kõigil mingi selline maailmavalu, et kodus käis röökimine vist kella kahest kaheksani. Ja mina ei karjunud! Need olid lapsed, ausalt! Mina olin tubli. Nii, niiiii tubli, vähemalt enda arust, sest toetasin lapsi rahulikult ja kuulasin ja peegeldasin ja lõpuks läksid kõik voodisse rahulikult ja ma usun, et tundsid end vähemalt turvaliselt. Armastatult.

Ma ei teinud täna süüa. Ma ise ei söönud isegi (no välja arvatud need kommid, mis ma vahepeal rahustuseks endale sisse ajasin ja siis ülejäägi laste eest voodi alla peitsin. Tss, lastele ei ütle!). Ma ei koristanud. Ma sain mingi hetk panna pesumasina tööle, aga riided sealt kuivatisse said alles peale laste uinumist. Ma olin reaalselt täiesti ja üleni laste päralt.

Neil oli seda vaja. Ja kõik muu lihtsalt polnud oluline.

Homme on uus päev ja loodetavasti saab seda alustada kerge südamega. Tänased vaevad jäid tänasesse ja homsed hädad lahendame homme.

Ma jäin ellu. Ma tõesti ei tea, et oleks hullemat päeva üldse olnud, aga ma jäin ellu. Ja lapsed ka. Täitsa ok on lausa olla.

Vahi nalja - täiesti endast väljas lapsed õnnestub täiesti maha rahustada, kui pöörata tähelepanu mustalt pesult hoopis neile!