Teel opini 3 - psühhiaater, sisearst ja anestesioloog

Olen vahepeal veel arste mööda käinud ja erinevaid proove haiglasse andnud, et aga saaks julgelt opi poole minna. Proovid peavad korras olema ja arstid peavad lubama, st mitu inimest vaatas üle, kas olen üldse piisavalt terve, et operatsiooni üle elaks. 

Ma natukene kartsin psühhiaatrit. Ühe Pärnu haigla arstiga on jõle sitt kogemus ja lisaks on opi vastunäidustus depressioon, et ma tõesti pelgasin seda, et mingi peast ülbeks läinud arst teatab, et ei luba mind opile. Aga läks teisiti. Vastu võttis täitsa tore arst - Heve Staal -, kes mõistis minu motiive ja oli täitsa sõbralik ja mõistlik. 

(Kas ma sellest olen kirjutanud, miks otsustasin opile minna? Soovite teada?) 

Sisearst on küll kõige toredam arst, keda ma üldse kohanud olen! Ja ma ei mäleta isegi ta nime! Ta päriselt oli nii armas ja tekitas nii turvalise tunde, et ma tahaks tema sõbranna olla :D Ega ta midagi väga ei teinud, vaatas vereproovi vastused üle, rääkis, mida nägi, andis nõu tuleviku osas. Katsus lümfe ja kontrollis turseid, rääkisime isegi sellest mini august, mis mul südames on. Mingi vatsakeste vaheseina defekt vms, aga see hästi pisike ja täitsa tavaline, nii et pole takistuseks. Üldse igasugu näitajad väidavad, et ma täitsa terve inimene. D-vitamiini võiks võtta ainult. 

Anestesioloog aga oli selline, et ma natukene hakkasin kahtlema, kas tahan ikka opile minna :D See arst värises üleni ja lonkas, saan aru küll, et ta juba vana ja tõenäoliselt mingi treemor vms kätes, tõenäoliselt ka väga kogenud inimeste narkoosi panemises, aga no ikkagi :D Ma loodan, et tema ei hakka kanüüli panema :D Muidu oli tema ka selline... Asjalik? Sõbralik mitte, rääkis oma jutu ära, kontrollis mõnda asja üle, selgitas, kuidas haiglasse opile tulla ja mis mind siis ees ootab, ning oligi kõik. 

Ja ongi kõik. Mind on opile lubatud, nüüd ootan kirurgi vastuvõttu, et kokku leppida opi aeg. Natukene kardan, aga see veidi selline elevil-hirmus. Kui ikka magu väiksemaks lõigatakse, see muudab elu. Ja seetõttu ma kahtleval seisukohal, kas kevadeks ülikoolis aineid võtan. Tööl käin niikuinii, lapsed on ka niikuinii, kardan, et kool lisaks oleks juba liiga suur koormus elumuutusega kohanemiseks. Parem vist mitte. Või?