Karantiin, päev 1.

Eriolukord riigis ei tule vist kellelegi enam üllatusena. Eile, reedel käisid poisid veel koolis ja kodus polnud veel midagi erilist. Mina loen meie pere karantiinis olevat alates tänasest. Terviseameti andmel on meil diagnoositud 115 inimest ja kõik on kodusel ravil, ei vaja haiglaravi. (Veel.)

Ma olen nii kahevahel koroonasse suhtumisega, pole nagu täitsa ükskõik, aga päris paanikasse ka minna ei taha. Paanitsen rahulikult :D Tõin eile poest hunniku süüa, aga praegu vaatan ja mõtlen, et viieliikmeline pere sööb ikka krdima palju. Meie toiduvarude katmiseks nädalaks-kaheks peab ikka ropult juurde tooma asju. Pluss palavikualandajat ja äkki mingit rögalahtistit selleks puhuks, kui peaksime haigeks jääma? Kas inhalaatoriga auru teha on koroonaga mõtet või ei? Igatahes jah, mina käiksin ka praegu veel poes, kui haigeid on veel vähe, ja ostaks rohkem kraami, et ei peaks hiljem pidevalt kuskil poes tolbendama. Samas on hirmus ka, sest no kui praegu on vähe diagnoositud, siis see tähendab, et diagnoosimata inimesed kõnnivad ikka ringi ja raudselt levitavad haigust :D 

Karantiini juures minu jaoks on kõige hullem just see osa, et ma olen lastega kodus kinni! Ok, soovitatakse küll metsa jalutama minna ja see teoreetiliselt on võimalik, aga mul on kodus nohune ja köhas Ats! Mitte koroonas, eksole, vaid lihtsalt tatine. Tatisele lapsele soovitatakse ka värsket õhku, aga Atsiga on ju see teema, et tema ei jaluta käe kõrval, vaid on kuskil poriloigus pikali, sööb lund ja möllab täiega. Ma võib olla olen imelik, tavaolukorras ma täiega luban tal seda teha - sest millal veel? - aga köhasel lapsel ei taha hästi lasta niiviisi käituda. Nii et ma hoopis püüan temaga olla toas, teha auru ja oodata veidi, et tervis paremaks läheks. 

Suuremad poisid õnneks saavad ise ka õues käia. Küll ainult maja ümber ja ikka üritavad naabripoissi õue kutsuda, kuigi ma ei oska selles suhtes seisukohta hästi võtta. Praegu olen lubanud, aga soovitanud tungivalt mitte üksteist lakkuda :D Ok, soovitasin hoida vähemalt meetrist vahet, et ei ulatuks üksteist katsuma ega teineteise peale köhima. Täna ongi nad suurema osa ajast väljas olnud, vahetustega. 

Koos oleme täna süüa teinud. Poiste jaoks on see selline suhteliselt uus kogemus, kuigi Juku näiteks on väga osav munade praadimises. Paistis neile meeldivat ja no mulle ka. Ma arvan, et püüan iga päev nendega koos kokata midagi. Makaronidest teile pilti panema ei hakka, aga kui midagi uhkemat valmis saame, siis lisan pildi instagrami (LINK). Ma üldse olen mõelnud, et pean nendega rohkem meisterdama ja olema ja püstitasin iseendale väikese väljakutse - iga päev meie tegemistest pilt lisada. No kasvõi selleks, et mul endal oleks meeles lastele vähemalt otsa vaadata :D 

Üldse tuleb enda suhtumist muuta. Karantiin ei ole karistus, vaid võimalus. Võimalus olla oma perega, nendega päriselt olla, päriselt kuulata, päriselt vestelda ja päriselt koos aega veeta. Mulle tundub see nii raske, sest ma tean, et mina pean olema see, kes tegeleb kõigi nelja poisi emotsioonidega. Enda omadega pean ise hakkama saama :/ Aga ma annan endast parima, eksole. Positiivselt asja suhtudes lähevad päevad kiiremini mööda ning mind kannustab mõte - raskel ajal on meie, täiskasvanute, võimalus lastele näidata, kuidas raskustega hakkama saada; kuidas mitte paanitseda ja hirmul lasta võimust võtta, laiali kukkuda, vaid hoopis vastu pidada ja kohaneda muutustega. 

Me saame hakkama!
(Aga loodan, et liiga kaua see eriolukorra teema ehk ei kesta :P )