Kummaline koroonast tingitud hirm

Ma püüan elada hirmuta. No mõistlikkuse piirides, teatud hirm on siiski eluks vajalik. Aga üldiselt mitte, hirmud on ületamiseks pigem. Ja lisaks mul see hirm ka, et kui väga palju karta midagi, siis ise n-ö kutsud kurja karja ja see kartus lähebki täide. Nii et ma üritan mitte väga paanitseda. 

Aga praegune koroona teema on tekitanud väga imeliku olukorra, kus ma haigust nagu ei kardaks, aga ikkagi käitun vastupidiselt. 

Näiteks käisin täna poes. Kodust läksin ära väga sellise faa-dii-daa tundega, lõppude lõpuks sain ju aega veeta iseendaga! Mitte ühtegi last kuskil midagi tahtmas! Puhas pidu! Ainult et mida lähemale ma poele jõudsin, seda hirmsamaks läks. Kodu Coopist sõitsin tuimalt mööda, sest seal oli tervelt kolm autot. Mingi viis vist mahuks :D Tavaliselt seal erilist valikut tooteid ei olegi, nii et sihtisin suuremat poodi enivei.

Vahepõikena vist peab ütlema, et läksin, sest oli vaja. Kodust oli piim ja leib otsas, milleta elaks ära küll, aga otsas oli ka vetsupaber ja kassi söök. Neid on nagu vaja siiski. 




Igatahes jõudsin järgmiste poodide juurde ja mida ma nägin? Nähtavasti toimus mingi üritus vms, sest Maxima parkla oli konkreetselt täis. Ok, fain, sinna mingi max 20 autot mahub, aga kuna ma tean, et poodi sisse ei mahu 20 auto rahvas, siis ei hakanud üldse hoogu mahagi võtma. Järgmise kaupluse juures sama lugu! 

Sõitsin siis linna. Tee peal veel mõtlesin, et äkki peaks ikka seal väiksemas asulas käima, no et liigub vähem rahvast, samad inimesed, et äkki nemad ei ole haiged? Aga linnas suuremas keskuses käivad erinevad inimesed ja suurem tõenäosus nakkus külge korjata? Aga samas suuremas kohas äkki on parem nakkuse-ennetus, desovahendid ja asjad? 

Kaubamajaka juures hindasin olukorda selliseks, et julgesin poodi minna. Autosid muidugi rohkem kui 20, ma ütleks, et iga kolmas-neljas parkimiskoht oli hõivatud. Aga sees see rahvas kuidagi nagu hajus ära, et ma nägin teisi inimesi poodi sisenedes ja siis kassade juures. Ja seal hoiti kenasti pikivahet. Kassapidajatele oli tehtud isegi sirm ette! Kindad ja maskid ka. Ning deso-vahendeid tõesti oli iga nurga peal. 

Ma desotasin vist miljon korda :D Kui seda kolmandat korda tegin, siis mõistsin, et küllap ikka kardan. Lisaks avastasin, et olin ka salli endale suu ette tõmmanud ning käru lükkasin jope varrukaga, mitte paljaste kätega. Kirusin vaikselt, et miks ühekordseid kindaid ei taibanud võtta. Riiulite vahel sai ikka selline teekond valitud, et inimestega kokku ei põrkaks, teised tegid sama. Piimaleti ääres ootasin kannatlikult, ei roninud selga kellelegi. 

Hästi imelik tegelikult. Ega ma varemgi seljas kellegi elanud ja kätepesu harrastan ka, aga praegune on imelik. Kodus on hea. Väljas, kus on ka teisi inimesi, on selline pidev ohu tunne. Pidevas ohus elada on stressirohke ja nõme. 

Üks näide veel, kuidas ma arvasin, et kõik on chill, aga siiski ei olnud. Lastega käisime rannas, seal olid ka inimesed, aga kaugemal. Ma istusin niisama ja nautisin päikest ja hingel oli hea. No täpselt nii kaua, kuniks keegi köhis kuskil. Ma ei tea, kustkohast minu sisemine ehmumine tuli, aga väga automaatselt kohe uurisin välja, kus see köhija on ning registreerisin endal teadvuses, et vat sinnapoole meie ei lähe. 

Vat sellised lood. Arvan, et ei karda, aga tegelikult vist ikka kardan küll. Ja see on nõme. Kartus ise haigeks jääda (ma tõesti ei taha seda, sest kes siis laste eest hoolitseb?), kartus teisi nakatada (meie tugivõrgustik on ju vanaemad), kartus, et kui juhtub mingi muu x-asi, mis vajab haiglaravi, siis ei ole seal ruumi. Nagu ülimalt nõme oleks, kui kellegi laps vajab intensiivpalatit aga ühtegi vaba ei ole mingi koroona pärast saadaval. Mis siis ühendatakse vanaema hingamismasina küljest lahti ja laps asemele? 

#püsigekodus #minapüsinkodus

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kas juuksur maksabki väikese varanduse?

Autokool ja sõidueksam

Kellel veel on emadepäevast juba kõrini?