Päris seiklus, mitte aprillinali :)

Meil oli täna päris seiklus, mina, Ats ja Miku. Ikka täitsa selline, et Mikk mõtles, et peaks äkki häirekeskusesse helistama :D A mul oli kõik kontrolli all. No peaaegu :D 

Läksime maal maja taga metsa. Mõte oli natukene jalutada ja siis koju tagasi. Jalutasimegi, Ats ronis iga kivi ja kännu otsas, hüppas ja roomas ja täiega lahe oli. Puudel pungad ja veidi linnulaulu, mõned pisikesed sinililled. Mulle hullupööra meeldis, täitsa ehtne mets, metsistunud ja samblane ja puudekohin ja lõhn ja valgus ja.... Aah täiesti nagu. Mingi hetk sai rada otsa, no see rada, mis on metsatöödega traktoril sisse sõidetud, aga mõtlesime lastega veidi rohkem võsa sisse ka ronida. Et ikka rohkem sellist "metsa" tunnet saada, tee on ikka tee, mitte mets ju ;) 

Ainult et üks hetk tagasi tulema hakates ei jõudnud üldse sinna tagasi, kuhu pidime :D Miku natukene paanitses ja hädaldas, aga seda ei pane talle pahaks, sest no janu oli ka kallal juba ning ma ei olnud vett kaasa võtnud. Pealegi võib küll veidi hirmus olla metsa eksinud :/ Ma püüdsin ikka loogiliselt mõelda, et ühele poole jääb raudtee, teisele poole maantee, ja kuskil tulevad siiski talud ja elamud ka, et pole me miskit kuskil ürgmetsas ja kuidagi ikka välja saame. Minu suurim hirm oli, et pean hakkama Atsi süles tassima. 

Pidingi. Jõudsime raudteele. Õigemini, selle lähedale, aga päris raudteeni minna oli mülgas. Selline masinatel roopaliseks sõidetud mülgas. Siit ja sealt oli kuivem, kalpsasime siis üle vee, aga Ats hästi ei saanud hakkama sellega. Eks ta oli metsas turnimisest juba väsinud ka ning roopad päris laiad. Haarasin tema siis kaenlasse ja püüdsin kuiva jalaga raudteekünkale jõuda. Miku oli hulka kiirem ja ammu ees ära kadunud, kui mina alles ukerdasin seal. Aga Ats oli tubli! Rahulikult püsis süles ega isegi üritanud sipelda ega miskit. Ja hea oli, sest ma oleks peaaegu enda mõlemad botikud jalast kaotanud :D 

Mööda raudteerööpaid sai pikalt kõndida. Ma arvan, et ligi kilomeeter? Vahepeal Ats kõndis ise, ja vahepeal ronis sülle, pani pea õlale ja ohkas "tuttu". Natukene puhkas ja siis kõndis edasi. Maantee peal lausa jooksis. Ja ainult ühe korra oleks peaaegu auto ette jooksnud :D Ok, tegelt pole naljakas, ma niisama. Ta oli lihtsalt nii vapper seikleja, et teinekordki julgen minna. Ma pakuks, et 5km vabalt kõndis, ukerdas, jooksis maha. Ühe kaheaastase kohta on seda täitsa tublilt! 

Ja metsa lähen ka uuesti. Lihtsalt võib olla mitte nii kaugele võssa kohe esimese korraga, tasapisi :D