Miku 5. sünnipäev Sõbra Mängumaal

Ma ei teagi, millest alustada. Kas sellest, sünnipäev ise oli megahüpersupervahva, või peatuda pikemalt teemal "mida kinkida 5-aastasele"?

Igatahes, see mängumaa oli lahe. Ruumi nüüd meeletult polnud, aga see eest oli seal megasuur batuut, mille peal sai hüpata ja ronida ja turnida ja liugu lasta ja... kõike, mida soovisid :) Pidime lapsi isegi korrale kutsuma, poisid pealt minema ajama, et saaks ikka tüdrukud ka sinna. Nii suur nõudlus oli. Mina ei jõudnudki peale :( Kui sünnipäevalised alles kohal olid, siis asjatasin ringi, aga hiljem tuli juba koha omanik (? ma ei tea, kas päris omanik on, aga ülevaataja kindlasti, väga tore naine!) ja siis ma ei julgenud enam minna :D

Täiskasvanud sättisid end viisakalt laua taha või hakkasid mängima - seal oli lauajalgpall ja mingisugune hoki. Üks isa meisterdas legodega. Karu üritas vahepeal Kinectiga (oli niiviisi vist nimi? Äkki popimad/rikkamad inimesed teavad, mingi selline mäng, milles pulti pole, mäng reageerib sinu enda liikumisele ekraani ees. Suht lahe) mängida, aga mingi hetk käisid lapsed vist midagi vajutamas ja siis ei saanud enam mängida :( Me ei osanud seda tööle uuesti panna :( Aga see vast isegi hea, sest sedasama ruumi kasutasid lapsed hoopis diskosaalina ja padjasõjasaalina :D 

Mulle meeldis, et kõik leidsid endale tegevuse, aga kõiki asju ei saanud lapsed ikkagi läbi mängida. Nii et sinna võib tagasi minna küll. Keegi kutsuge meid (mind!) :D Ma hullu hea meelega hüppaks ise seal mängu ees ja batuudil ja roniks ronimisseinal :D Kutse eest võin teie lapsi natukene valvata kah :D 

Sobiv vanus... Seal oli väiksematele ka mingid asjad. Ma ei tea, päris üheaastast vast ei laseks batuudile, aga põhimõtteliselt peaks tegevuse leidma küll igas vanuses lapsed. Või hingelt lapsed :D 

Aa, ja mängutoa juures meeldis see ka, et seal olid kohalkasutamiseks värvilised plastiknõud. Polnud vaja ise osta neid mõttetuid ühekordseid ja liigselt prahti tekitada. 

Mulle väga meeldis seal! Julgen isegi soovitada. Ehhee, mulle meeldib see ka väga, et broneerida saab neti teel, ei pea helistama ei kirjutama. 

Ja veel - kingituste teema. Miku sai suurepärased kingid! Lihtsalt suu-re-pä-ra-sed! Tal on ikka oma lasteaiarühmaga ilgelt vedanud, ja minul seega sealsete vanematega. Olen seda varemgi öelnud. Nad on lihtsalt nii toredad! Miku sai kingiks endale Angry Birdsi mängu ja puldiauto ja hunniku legokomplekte ja suure pimedas helendava pusle ja ühe metallist konstruktori ka! See on praegu kapi otsas, sest pole vaja, et Juku jupid ära sööks või miskit. Muud kraami ka veel. Miku aga mängib hoolega lindude lennutamist. 

Aga need kingitused tekitasid minus nii halva tunde! Kohutavalt piinlik on. Ma ju tean, palju laste mänguasjad maksavad, seega oskan umbes arvestada, palju lapsevanemad kingituste alla raha panid. Ja mul on piinlik! Häbi! Mõtlen tõsiselt enda elu üle järele. Ükski nendest asjadest ei maksa alla kümne euri, aga kui mina olen kinke otsinud, siis olen üritanud ikka kümne euriga piirduda. Ja minust on nii kole üldse mõelda niiviisi, üldse arvutada kinke rahaks, aga.... No piinlik on! 

Ühel sünnipäeval jäi kõrvu, kuidas üks isa ostab kingitusi - tema laseb enda lastel valida ja lihtsalt maksab, olgu see siis kleepsuleht või Monster High nukk. Monster High nukk! Teate üldse, palju need maksavad? Mina ei tea täpselt, sest see läheb sinna "liiga kallis" klassi. Küll mulle meeldiks, kui saaks ka kingitusi niiviisi osta - lihtsalt valin ja ostan. Pohh, mis see hinnasilt näitab.

Muidugi, ma olen ka ostnud kallimaid asju, aga soodusmüügi ajal. Isegi need tillukesed Lego-komplektid maksavad juba korraliku summa mu arust. Seega olen ostnud siis mingi mitu karpi, kui on soodukas. Siis hea kapi otsast võtta, kui mingi sünnipäevale minek. Üldse eelistan mina kinkida raamatuid, mida olen ka varem ostnud soodushinnaga. Ei, ei osta mingit "Pipit" või "Sipsikut", sest need on ikkagi kallid, aga muud toredat ikka. 

Üks sõbranna rääkis, et tema tahab oma lapsele kinkekaarte kingiks. Et igasugu jullasid on kodus juba piisavalt, pole träni juurde vaja. Ma saan tema loogikast aru küll, aga mina ei kingiks lapsele kinkekaarti. Esiteks ta ei saa aru, misasi see on, ja hiljem on raske seletada, et "kuu aega on sünnipäevast möödas, aga see raamat, mis mina nüüd ostsin, selle tegelikult kinkis sulle hoopis sinu sõber". Teiseks oleks mul piinlik, kui mina annaks kinkekaardi ja selle saaja näeks täpselt, palju ma kingi peale kulutasin. 

Samas pole mul probleemi kinkekaart viia mõnele oma sõbrale või näiteks lasteaeda õpetajale. Huvitav, miks ma ei karda, et nemad hakkavad mind arvustama, aga kardan, et Miku-Juku sõbra ema-isa hakkavad arvustama? 

Ja põnev fakt - Miku sai Cinnamoni kinkekaardi. Ja ülla-ülla - mina küll ei mõtle, et "näe, see pere käis ainult sellise summa välja". 

Oeh, keeruline.

Aga lõppkokkuvõttes - pidu oli tore! Lapsed on toredad! Mikul on vahvad sõbrad ja neil sõpradel on vahvad vanemad! Uue aastanumbri sees tuleb veel Jukul selline suurem pidu - tal on juba sõbrad ju :) ja siis aasta pärast taas Mikul. Igatahes saab uuesti pidu peetud. On küll palju vaeva ja sebimist ja sahmerdamist ja rahakulu, aga emotsioonid kaaluvad selle üle. 

Saate nüüd oodata minu märkmeid sellel teemal, mida kinkida näiteks nelja-aastasele ja kuue-aastasele :D Ja kus sünnipäeva pidada ja mida seal teha :) 

Olge kallid!