Minu mitte-elu ja minu poisid.

Eile, reedel oli erakordne päev - laulupeo proov. Kell 12 läksime majutuskohast ära, tagasi jõudsin peale 22. Nii väsinud ja nii rõõmus :)

Päris peaproov, peo läbimäng jäeti ära, sest ilm oli nii kole, et lihtsalt polnud mõtet. Mina näiteks olin alates kella kahest laulukaare all seismas/laulmas kuni kella kuueni! Selle aja jooksul sai kõrvetavat päikest (mul nägu põlenud) ning räme külma vihma. Vihmakeep oli olemas küll, aga seda ei saanud selga! Vähemalt mul polnud kaare all nii palju ruumi, et oleks lauljate keskel riietuda saanud. No ja kui päike paistis, siis hakkas nii vastikult palav, et kile all olla ei saanud. Samas naersin omaette, et isegi kui õhupuudusel või palavusest minestama peaks - olen seda teinud ju - ümber ikka ei kukuks, sest teised on nii lähedal.

25 tuhat inimest topiti sinna ju! Kaare alla mahutati mingi 15 tuhat, ülejäänud asfaldi peal.

Ja tantsupidu nägin ka! Kell 18 sain lavalt maha ja jooksin kesklinna kinno tantsupidu vaatama. Meeste esitatud pikse loitsim…

Mul on kõrini. Lootusetult, loooooooootusetult kõrini. Ats on aasta ja kuus kuud vana ja täielik tissipuuk. Magab ainult tiss kaisus, nii lõuna- kui ööund. Tissi pole, ärkab.

Muidugi, minu laisem pool on ilgelt rahul, et on põhjus päevast osa diivanil külitada, ja on ka armas, et lapsele nii kallis ja vajalik olen.

Aga kõrini on! Ma ei ole mingi lüpsilehm või lapse aksessuaar, ma olen ise ka inimene! Ma ei tunne end enam inimesena! Ma tahan saada kodust eemale, olla üksi mõnda aega. Ainult mina.

Lihtsalt mina.

Mitte ema.
Mitte naine.
Mitte koduperenaine.
Mitte sõber.

Lihtsalt mina.

No ja ma ei saa seda teha, kui mõni siin küljes rippumist hädavajalikuks peab!

Nii et võtsin midagi ette. Kaks ööd on Ats olnud isaga, nutnud. Maganud pole keegi. Kavatsen ööseks nüüd ära minna, et saaks vähemalt keegi magada ja siis ehk päeval olen veidi toredam inimene (hetkel täiesti kohutav, no nii kohutav, et ei julge isegi tunnistada). Plaanis on Atsile anda rinda kaks korda päevas - hommikul ja õhtul…

Üritan suvel veeta rohkem aega perega ning vähem internetis. Sellega seoses ärge ehmuge, kui postitusi ei ilmu või kui mind messengeris pole :D Vist võtan kasutusele nuputelefoni, sest muidu on mul suht võimatu vältida mõttetut telefoni näppimist. Netti saan, kui raamatukokku avalikku netipunkti lähen. Kiviajas hakkan elama :D

Tegelikult ma ei tea, kas päris nii olema hakkab, aga põhimõtteliselt pean loobuma telefonist ja piiramatust netist, sest tõesti on vaja rohkem olla perega, looduses, mere ääres. Nutisõltuvus on kole.

Ilusat suve! Palju jäätist, paljajalu käimist ning helgeid mälestusi!

Täiega rõve. Vahepeal tundus, et leidsin normaalse äpi bloggerile, sai pilte lisada ja puha, aga see enam ei tööta! Kirjutasin megapika postituse ja seda pole lihtsalt enam olemas! Teise äpiga ei saanud pilte lisada, mis tähendas, et kogu aeg postituse linki jagades viskas millegi pärast vana kulmupostituse pildi. No miks? Ja telefonis läbi neti - nagu praegu trükin - on väga ebamugav. Vabandan kirjavigade pärast, ma ei näe tervet teksti korraga. Proovin üle vaadata ikka. Arvuti ju mu ka ei tööta ja nähtavasti uut ei võitnud.

Ma ei teagi, mis teha. Tahtsin kirjutada, miks EBA peol ei käinud, vastuse Marge kommentaarile (lastest ja õppimisest ja sundimisest - nautimisest), Apollo kinost, Atsi uuest soengust (kuigi sellest tuleb vast instasse pilt), suveplaanidest, Klubi26 ja muud. Eks peab vist mingit muud äppi katsetama. Või uue arvuti ostma, sügisel on niikuinii vaja. Või hakkan "blogima" lihtsalt FB lehel. Eks paistab.

Esimene kooliaasta uues koolis sai läbi. Edukalt, ma ütleks! Jukul täiesti esimene aasta, Mikul teine aasta kooli.Ma olen nii, nii, niiiii meeletult uhke nende üle! Päriselt! Terve aasta on olnud.... keeruline. Ei ole kohanemine olnud kerge kummalegi, koolgi pole just meeldivaim koht nende jaoks. Tuleme kuidagi hoopis teistsugusest keskkonnast ja oleme vist liiga õrnakesed siinse elu kohta. Aga no ei ole minu ega mu poiste jaoks normaalne see, et kohalikust poest käiakse vargil ja üksteist pededeks jms sõimatakse. Aga sellest mõni teine kord. Täna tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma olen uhke. Ja põhjusega. Mõlemad lapsed tulid koju täitsa uhke tunnistusega. Juku on omandanud kõik vajalikud oskused ja kuigi ta hindeid ei saanud, siis oleks need olnud viied. Õpetajad kiidavad ja on rahul lapse arenguga. Tal on omad teemad, aga tunnis on tubli ja töötab kaasa ja õpib ja areneb. Miku sai hindelise tunnistuse. Kõik viied! Ja ta tõsteti edasi ju ka veel, kaks aastat on koolis käinud …

Ma olen nii löödud, et nutsin suht terve õhtu eile ja täna hommiku veel otsa. Praegugi võtab silma märjaks. Meil on olnud perekondlikult raske viimasel ajal ja kuidagi suhted kõik kehvad, ja selle parandamiseks otsustasin lihtsalt lapsi rohkem armastada ja aega koos veeta ja tekitada toredaid mälestusi. 
Jube raske on. Ausalt. Poisid ei salli üksteist ja pidev kaklemine ja tülid. Iga päev olen löss. Igat hommikut alustan uue lootusega, aga ikkagi igaks õhtuks olen nii läbi, et isegi magada ei saa korralikult. Aga mis siis, läheb paremaks, eksole. Aastatega tehtud vead ei parane paari päevaga. 
Ja suvel lootsin poistega koos aega veeta. Õppida koos olema, elama, hoidma teineteist. Minna ujuma, matkama, Lottemaale ja Vudilasse, kinno, Värskasse ja Tallinna, mõnele saarele äkki isegi. Ma siiralt usun, et läbi koos olemise ja tegemise ja seiklemise on võimalik suhteid parandada. No et a la kui kaks vihavaenlast panna kongi kinni, siis välja tuleks nad sõpradena. Kui välja tuleks, muidugi, a…