Minu mitte-elu ja minu poisid.

Teate, mis? Ma olin täna tubli. Jaa, jaa, tean, kõik inimesed teevad täpselt seda, mida mina täna, ja siis veel natukene. Aga tuletame korra meelde, et alles mõned nädalad tagasi ei suutnud ma muud teha, kui vaevaliselt voodist välja ja siis nutta ja närvitseda. Ja täna käisin ma väljas! Mitte üksi, vaid kahe (!) lapsega! Hämmastav. Tegime pika jalutustiiru, Ats tatsas vahepeal ise ja oli otsatult nunnu ja siiralt rõõmus. Juku tatsas ka ise :D Ja jooksis ja vingus ja jutustas ega olnud üldse tüütu. Kaks masinatäit pesu sai pestud ja kappi ka pandud. See viimane osa tavaliselt on kõige keerulisem. Aga tehtud! Ja mind üldse ei häiri, et hommikusöögiks soojendasime eilseid ülejääke ja peale jalutustiiru oli kiirelt süüa vaja ja praadisin lihtsalt muna, sest kui ma oleks hakanud kokkama, poleks välja saanud. Ja söönud on ikkagi kõik! Nõud on pesemata, aga homme on ka päev. Sain poisid rahulikult magama. Saavutus! Juku üritas mingit vinguviiulit üles tõmmata, Miku üritas lihtsalt mind veen…

Vaatasin just, mida nädalavahetusel käesolevaks plaaninud olen ja nii mõnegi asja juba unustasin. Peaks kokku võtma kuidagi? 1. Teen pangakonto asjad korda.
2. Täidan Monefy äppi.
3. Teen köögikapid korda. Ei, misasja, see liiga suur amps, mõtlesin seda ju hoopis, et vaatan üle, mis mul seal olemas on.
4. Piiran netiaega.
5. Piiran maiustuste söömist. Et kuidas siis läheb? Nagu ütlesin, olin mõned asjad juba unustanud. Näiteks pangakonto asja, aga eks teen siis homme selle korda. Ja köögikapid. Ses suhtes, et kui need üle vaadatud ja siis pangakonto värgi netis ajan, siis saab kohe mugavalt vajalikud lchf kraami ära tellida :) Netiaega olen niiviisi patuga pooleks piiranud. Olen telefoni küll ära pannud, aga kuna pole sellist energiat lastega tegeleda, siis olen nende eest magamistuppa peitu pugenud ja oma emotsioone ekraani sisse summutanud. Mõistate, mida mõtlen? No et selle asemel, et iseendale ja maailmale otsa vaadata, vaatan hoopis ekraani. Ega ma miskit netis ei tee, aga siis…

Nägin kuskil poole silmaga väidet, et naised tunnevad survet hoida kodu korras. No ja kui sellega hakkama ei saa, on depressioon ja ravimid kohe vajalikud. Noh, "vajalikud". Ma artiklit ei leia ega lugenud, aga see mõte jäi kraapima. Meestel ei ole ju nii? Ses suhtes, et kui keegi mingile paarile külla läheb ja seal juhtumisi segamini on, siis "süüdi" jääb ju ikka naine? Segamini kodus elav mees saab vähem kriitikat kui sassis elamises naine. Ja ma ei mõtle siin kohal tõsiseid s*tas elajaid, vaid lihtsalt sellist nõud-kraanikausis-tolm-võtmata ja laste puhul ka mänguasjad-laiali segadust. Mitte toidujäägid-nurgas-kolm-aastat-koristamata segadust. Viimasel puhul oleks inimene imelik hoolimata soost :D No ja vaatan enda kodus ringi - segamini. Mänguasjad, nõud, riided laiali, kogu trall noh. Ja tunnen end süüdi. Eriti, kui mõtlen sellele, et ma ei suuda seda täna korda teha ka, sest väss. Ja tunnen end süüdi, hoolimata sellest, et kõik on laiali, sest tegelesin laste…

Poisid kõik magavad ja mul pole veel und. Hästi kummaline. Võiks ju koristama minna, aga ei viitsi :D No ja tegelt see oleks veidi kolistamine ka ja võiks lapsi segada. Korteris elamine ei ole tore, kui seinad on papist ja uksepiitade ning aknaraamide vahel puhub tuul. Kuulsin just, kuidas alumised panid oma last magama. Mida kõike meie naabrid veel kuulevad. .... Täitsa häbi lausa. Aga me anname siin endast parima, et vähemalt viisakal ajal magama minna. Selle vastu ma tõesti ei saa, kui kolm poissi ringiratast jooksevad, sest kui üritan, lõppeb asi lihtsalt sellega, et mina jooksen ja karjun veel lisaks. Vabandust. Aga teemavahetus - avastasin end täna jälle jonnimas. Mõnda aega tagasi oli see, kus ootamatult jonnisin, konkreetselt nagu väike laps mossitasin. Miks? Sest ei osanud oma tundeid ja soove väljendada. Nagu väike laps :D Ma päris jalgu ei trampinud ega kõrvulukustavalt kisanud, aga käed risti kurjalt põrnitsesin küll. Hiljem mõtlesin ja sain aru - ma ootasin rohkem juhenda…

Jaanuar juba poole peal ja mina alles mõtlen, et peaks lubadused endale selgeks mõtlema. Jah, on küll ideed, sellised laialivalguvad ootused iseendale, aga nende ootuste täitmiseks on vaja plaani. Eesmärk peab olema mõõdetav, ei saa niisama umbes rapsida. Aga ma ei julge neid mõtteid selgeks mõelda, sest see tähendaks, et ma pean hakkama tegutsema ka.Aga tegelt ka pean. Millest alustada? Praegusel hetkel oleks tore, kui lihtsalt kuskilt peale üldse hakata. Ja ma olen ka - märgin oma kulutusi üles Monefy abil. Ma tõsiselt kahtlen, et jaksan seda teha püsivalt ja korralikult, aga püüan ikka. Isegi kui jaanuaris märgin näiteks kahe nädala ostud, siis veebruaris pingutan ja märgin kahe nädala ja ühe päeva. Väike areng on ka areng :D Lisaks pean tegema endale teise pangakonto. Üks arvete maksmiseks ja kogumiseks (see vist oleks hea LHV, sest nemad ei võta teenustasu?) ja Swedbank ISIC kaart jääks n-ö elamiseks ja kui sealt raha otsas, siis ei lähe teise arve kallale. On ju hea plaan? Uuel …

Annan märku, et olen elus. Ei ole kirjutanud, sest ei jaksa. Uue aasta eesmärgid oleks vaja selgemalt lahti mõelda, autokooli ja ülikooliga oleks vaja tegeleda, aga ma lihtsalt. Ei. Jaksa. Miks?Sest Ats ei maga!!! Ma olen päris hädas omadega, kuigi tal pole nagu midagi viga. Ses suhtes vist hea, haige laps oleks väga väga kole. Aga ta lihtsalt ei maga, on üleval ja rõõmus ja areneb ja puha, aga mina ei puhka niiviisi välja, kui ta päeval teeb kaks umbes tunnist uinakut, öösel mingi 6-7 tundi, ja ülejäänud aja on üleval. Ja päevasel ajal on kaks last veel kodus, kellel on oma vajadused. Eriti oluline on kõigil kolmel minuga suhelda, kui kohe tähelepanu ei saa, siis vaja hakata närve sööma. Reaalne näide - Miku üritas õppida ja tahtis abi, aga ei saanud seda kohe, marssis jalgu trampides ja ust paugutades teise tuppa. Miku ei saanud abi, sest ma ei kuulnud, mida ta soovis, sest Juku röökis laulda muusikatunnis õpitud laulu. Juku röökis laulda, sest muidu ei oleks kuulnud, sest Ats nutti…