Minu mitte-elu ja minu poisid.

Kirjutasin kevadel, miks ma ei taha. Siin. Miks ma nüüd siis tahan? Kuidas ma nüüd olen kindel, et tahan? Psühhiaater küsis samu asju, mul oli talle lihtne vastata, sest olen enda jaoks asja selgeks mõelnud. Tunnetanud võib olla on isegi õigem öelda, sest mõtetes ma võin mõelda mida iganes ja veenda end milles iganes, aga kui tunne pole õige, siis midagi välja ka ei tule. Tean, tean, ma olen imelik ses suhtes. Ikka mõistusega peaks ju elu võtma, onju? No minu jaoks pole asi nii lihtne, aga see juba hoopis teine teema. 
Opist jälle. Kevadel tundsin, et opp oleks alla andmine ja kui seda teen, olen läbikukkuja. Ja ma ei tahtnud seda olla. Niigi tunnen end nii mitmel alal läbikukkujana, ei soovinud veel ühte asja nimekirja lisada. Liiatigi veel sellist, mis jääb elu lõpuni kõike mõjutama. Proovisin siis fitlapi uuesti (tore koht tegelikult, julgen isegi soovitada!) ja lchf toitumist (liitusin Klubi26 väljakutsega, julgen ka seda soovitada, kuigi alguses ürituse vedaja Anžela võib ilge mõr…

Olen vahepeal veel arste mööda käinud ja erinevaid proove haiglasse andnud, et aga saaks julgelt opi poole minna. Proovid peavad korras olema ja arstid peavad lubama, st mitu inimest vaatas üle, kas olen üldse piisavalt terve, et operatsiooni üle elaks. 
Ma natukene kartsin psühhiaatrit. Ühe Pärnu haigla arstiga on jõle sitt kogemus ja lisaks on opi vastunäidustus depressioon, et ma tõesti pelgasin seda, et mingi peast ülbeks läinud arst teatab, et ei luba mind opile. Aga läks teisiti. Vastu võttis täitsa tore arst - Heve Staal -, kes mõistis minu motiive ja oli täitsa sõbralik ja mõistlik. 
(Kas ma sellest olen kirjutanud, miks otsustasin opile minna? Soovite teada?) 
Sisearst on küll kõige toredam arst, keda ma üldse kohanud olen! Ja ma ei mäleta isegi ta nime! Ta päriselt oli nii armas ja tekitas nii turvalise tunde, et ma tahaks tema sõbranna olla :D Ega ta midagi väga ei teinud, vaatas vereproovi vastused üle, rääkis, mida nägi, andis nõu tuleviku osas. Katsus lümfe ja kontrollis tu…

Minu mõned tagasihoidlikud soovid. Panen kirja, et no äkki lendavad need kuhugi Universumisse või mõne eriti rikka ja heasüdamliku inimese või jõuluvana kõrvu. Ei ole tähtsuse järjekorras :D
Nõudepesumasin. Minu igavene unistus :D Siia korterisse ei mahu tavaline ja vahepeal juba leppisin, et ei ole sellist asja. Aga nüüd nägin poes sellist pisikest laua peale käivat nõudepesumasinat. Selline mahuks meile küll. Kellel kogemusi? On üldse asjalik asi?
Madratsid voodisse. Mulle oleks vaja vist tugevamat, no ei kannata selle seljaga siin voodis pikalt olla. Ja lastel oleks narisse ka vaja. Juku madrats on väga konkreetselt juppideks ja Miku madratsil vedrud väljas. Ma ei tea, kuidas nad seal magavad :/ Õnneks nad ise ei kurda, isegi küsimise peale mitte, aga mina ikka tunnen end "hea" emana, et lastele isegi korralikku aset ei paku :/ Napsie omad tunduvad nii jube kallid (üks narisse 250!), mis variante veel on? Jyskist miskit?

Ja asemega seoses oleks tore osta raskustekk. Dormeo t…

Mul ei ole jõulu tunnet. Üldse. Kohe mitte raasukestki. Jõulud on põmst juba käes, aga mul pole mitte midagi. Ei piparkooke, ei kuuske, ei kinke, ega isegi mitte ühtegi ideed kingituste osas. 
"Kinke polegi vaja, oluline on perega koos olla."
Jajaa. Muidugi. Ongi, jah, ma tean. Aga mul pole isegi sellist tunnet, et perega koos tahaks olla. See koos olemine on ka nagu kohustus, mitte rõõm. Kohustus rõõmus olla, kohustus kiita kokka ja kohustus end lõhki süüa (sest kokk teeb liiga palju toitu), kohustus kinke teha ja vastu võtta ja kohustus kingi eest lolli mängida. 
Aga olgu, selle suudaks ju üle elada küll. Tegelikult see lolli mängimine on asja väärt - lapsed on alati nii elevil pakke jagades ja saades ja nii uhked oma vanemate üle, kui täiskasvanud ka laulavad vms. Ja no lastelt ei saa ju salmi nõuda, kui ise seda valmis esitama pole. Eeskuju ja nii.
Ja niiviisi jõuamegi uuesti kinkide teema juurde. Ma tõesti ei tea, mida paki sisse panna. Ma ise eelistaks miskit vajalikku, ag…

Mäletate, mul on selja hädad. Käisin isegi EMOs seepärast (vaatasin blogist, et 30.sept, ega ilma blogita ei teakski, mul ajataju olematu). Praegu on juba november ja olukord ei ole paremaks läinud. Ja ma ei tea, mida teha. Nii et kõik kõige targemad - palun nõu! 
Perearstile saan uuel nädalal. Uuel nädalal saan ka joogasse minna, see pidi olema selline rahulikum ja just õige asi mu seljale. Olen ise kodus ennast väänutanud, aga ma ei tea, kas valesti või lihtsalt mitte piisavalt. Ma püüan lapsi mitte tassida, aga proovi sa alla kaheaastasele selgeks teha, et ta ise end lombist välja ajaks, sest emme ei saa tõsta. Või väsinud lapsele öelda, et emme ei too sind süles trepist üles. Ma olen kolinud enda voodist hoopis põrandale magama, nii on ka veidi parem.
Aga kehv on ikkagi. Mul on päris hea valutaluvus, kümne palli skaalal ma ütleks, et kogu aeg on nii umbes 6-7. Vahepeal viskab 10 ka, nendel hetkedel veidi röögin ja nutan. Selga määrin mingi Diclac kreemiga, aga ma jällegi ei saa aru,…

Ma ei jaksa pikalt kirjutada. Lisan lihtsalt pildi. Ehk näete lugeda. 
Postitaja alustuseks kurtis, et kristlased on ka vähemuses ning nad nõuavad, et nende väärtusi ja moraali ei tambitaks jalge alla. 
Minu arust aga LGBT inimesed ei saa isegi sellest rääkida, et nende väärtusi jalge all trambitaks, sest neid trambitakse jalge alla inimestena. "Pole kiusatud" myass. "Me nõuame, et sa vastaksid, miks oled selline, nagu oled!" On minu maailmas kiusamine. 
Aga teil?