Otse põhisisu juurde

Postitused

Sõbrapäeva üllatused!

Mõned päevad tagasi sain kala. Värsket, äsjapüütud ahvenat. Ma pole elu sees miskit sellist käes hoidnud :D Poisid üritasid neid ellu äratada isegi, panid kraanist vett kaussi ja kujutasid ette, et nüüd need mitu tundi vee seest väljas olnud ahvenad ärkavad ellu. Siputasid ju teised hoolega! Miku hakkas vist üldse taimtoiduliseks... Ja mina olin täiega hädas. Nagu väike laps küsisin iga liigutuse kohta sõbranna käest - kuidas puhastada? Kas soola panen ka? Potti? Ahju? Pannile? Aga mis soomustega saab? Luud? Sõbranna kannatlikult vastas ja nii oligi esimene üllatus - täitsa maitsvad kalad tulid. Soola, sidrunit ja võid, fooliumisse rulli ja 20 minutit ahjus. Natukene on luine, aga mulle õnneks meeldib nokkida. Teistele ei meeldi, nii et mina saan kõik kalad ise ära süüa :D Teine üllatus - ma olin väsinud. Ja mitte nagu depressiooni-väsimus, vaid täiesti tavaline magamatuse väsimus. Pole tükk aega sellist asja tundnud ja see tegi mind rõõmsaks. Istusin põrandal ja irvitasin omaette. Põ…
Hiljutised postitused

Nädal 7 eesmärgid

Eelmised nädalad on olnud .... Kuidas seda positiivselt sõnastada? Pullikaka. Eesmärgid on, täidetud ei saa. Jätkuvalt on pea võimatu toast välja saada. Seega on uude nädalasse vaid üks eesmärk -Armasta end!Hoolimata sellest, et läbi kukun, siiski proovin, ja see on ka midagi väärt. Nendel hetkedel, kui käpuli maas olen, pakun endale õrnust. Niigi on valus, see ei ole koht veel jalaga virutamiseks ja parastamiseks. Ühegi teise inimesega ma nii ei käitu, miks iseendaga? Eriti, kui tean, et mingit kasu sellisest julmusest ei ole. Meeles pean pidama ka, et enesehaletsus ei ole enesearmastamine ega õrnus, vaid haletsus on suhtlustõke, mida endale lubada ei saa. Õigemini ei taha. Haletsus ei tee valu väiksemaks, ei aita püsti, ei anna jõudu. Aga just jõudu on mul vaja. Ma ei proovi hakkama saada, sest selle proovimise meenub alati mõte "You do or you don't, there's no try". Ja see kummitab kuskil alateadvuses nii et proovimise juures alati on mul ebaõnnestumine sees. Sama…

Mida sina telefonis teed?

Mina ei tee mitte essugi. Niisama näpin, eksole, et mitte reaalsusega tegeleda. Viimasel ajal olen mänginud sellist mängu nagu Choices: Stories you play. Päris tore asjakene, hunnik erinevaid "raamatuid", mida läbi mängida. Minu proovitud on täitsa põnevad, nagu raamatut loeks või miskit, aga sisuliselt siiski klõpsib niisama. Minu arust need valikud eriti midagi ei muuda :D Aga tore ikka. Miinuseks on mängu aeglus - ühe võtmega saab avada ühe peatüki ja uue võtme saab iga kolme tunni tagant. Lisaks kõik põnevamad valikud on teemantitega ostetavad, aga neid teenid vaid kaks tükki peatüki lõpus. Samas igas peatükis on umbes kaks valikut, mis kumbki maksab 20 teemanti ringis. Nii et jõle, jõle kähku tekib soov võtmeid ja asju ostma hakata, ning see pole enam odav lõbu :D Pean ennast jõuga tagasi hoidma, aga sellega saan hakkama. Vähemalt üks mu tuttav on sama rääkinud. Tema mängis ka ning desinstallis mängu kohe, kui avastas, et tahtis teemante ostma hakata. Õige kah, tegeliku…

Me oleme enda valikud ja depressioon.

Ma olen terve oma elu elanud niiviisi, et ootan midagi. No et juhtub miskit, mis mu elu muudaks. A la võidan lotoga, komistan printsi otsa, kaotan peaaegu elu. Ja kogu aeg ootasin, ise ei teinud tegelikult miskit millegi saamiseks. Lihtsalt... olin. Ma kirjutan täna lootuses, et äkki saan ise miskit selgeks. Olen kuskil väga sellises kohas, kus pole nagu varem olnudki. Mu mõtted ei tööta, pea pole selge, olen lihtsalt nagu ollus, mis midagi teha ei suuda. Mulle ei meeldi nii. Üldse.Ühelt poolt on väga see tunne, et ma ei suuda midagi. Kohe mitte midagi. Ja iga proovimine on läbikukkumine ja see omakorda tekitab veel rohkem seda tunnet, et olen mõttetu ollus. Ja teiselt poolt ma ju tean, et ma ei ole. Et see tuhm olek ja saamatus on depression. Ja et ma peaksin sellega võitlema. Kuidagi parem olema, üle olema. Ja siis ma proovin ja lendan näoli. Ning olen maas ja nutan ja ootan. Ootan, et keegi aitaks. Ootan, et midagi juhtuks. Aga mitte miski ei muutu. Või noh, lapsed tulevad ja tramb…

Soovahetust sunnitakse peale???

Ma olen päris segaduses praegu. Rumal liberast-tolerast, nagu olen, kergitan kulme taeva poole, sest keski mees teeb draamat, sest tema lapse koolis stiilinädala raames on soovahetuse päev.  No et poisid riietuvad tüdrukuteks ja vastupidi. Ja selle mehe arvates tähendab see ilmselgelt, et kooli juhtkond surub lastele peale väärastunud maailmavaadet ja viie aasta pärast sunnitakse kõik mehed naisteks ja naised meesteks ja kes pole nõus oma sugu vahetama, need pannakse vangi kui vihaõhutajad.The f?Mida on nii kohutavat selles, kui üks päev nalja pärast poiss vabatahtlikult seeliku selga paneb? Tüdrukud vuntsid ette joonistavad? Kuidas - kuidas? - on see mingi "ideoloogia" peale surumine? Palju rohkem tundub ideoloogia surumisena see, et poisid ei tohi seelikuid kanda ja tüdrukutel peavad olema pikad juuksed. Palju rohkem on ideoloogia peale surumine see, kui sunnitakse olema mees ja naine. Miks ei või olla inimene? Oma vaba tahte ja sooviga? Ühest stiilipäevast koolis selline …

Jaanuar 2019

Tahaks kirjutada depressioonist ja muudest mõtetest, aga ei ole suutnud neid mõtteid veel enda jaoks kokku võtta ja selgeks saada. Nii et ei jaga. Veel. Hiljem ehk.Küll aga nii enesearengu mõttes soovin võtta jaanuari kokku ja veebruariks uued eesmärgid seada.Mis siis toimus? Jaanuar oli kaardistamise kuu. Monefy abiga nägin selgelt, et kulutan liiga palju maiustuste peale. Teine kuluartikkel oli väljas söömine. Ja siis mingid sellised asjad, mis "teenuste" alla olen endale pannud - sellised ühekordsed kulutused, mis olid vajalikud. No näiteks Eddie pilet :D Monefy täitmine vajus eelmine nädal ära, aga see 20+ päeva on ka hea tulemus, ma arvan. Veebruaris:
* Jätkan Monefy täitmist. * Vähem raha maiustustele! Tõsiselt! 30 eur max!* Rohkem vett juua. Iga päev min 2 pudelit.* Väljas käia. Mitte nagu klubis pidutsemas, vaid lihtsalt õues. Üksi või lastega polegi selle koha peal oluline, vaid lihtsalt õhu kätte saada.* Üksi välja saada. Korra nädalas ikka võiks ju? Selleks peaks …

Mats käis restoranis

Oleme hämmastavalt palju väljas söömas näinud lastega. Peaks seda tagasi tõmbama, raha pärast ja viimane kogemus oli ka selline. ... Teine kord eelistaks Hessburgerit, kuigi see täiesti rõve koht. Vähemalt tead, mida oodata. Igatahes läksin Jukuga Itaalia restorani, see oli täpselt mugavalt kättesaadavas kohas. Hullu noobel oli ka - meid tervitati uksel ja juhatati garderoobi ja lauda ja täiesti selline poputamise tunne. Veidi hirmus isegi :D Oleks tahtnud minema minna, kohe hakkasin kartma, et liiga kallis koht. Ukse taga olev päevapakkumise silt aga oli paljulubav, nii et lasin siis meid talutada seal ringi lahkel noormehel. Menüüd olid lauas, aga juurde toodi veel lastemenüü ja joogikaart. Ilmselgelt olin sellist nägu, et Jukuga koos olles kukun alkoholi kulistama :D Laps muidugi tellis friikaid, ei tahtnud isegi kuulda midagi pitsast või pastast, aga mul endale oli keerulisem süüa leida. Plaanis oli päevapakkumisega leppida (mis siis, et mitte lchf, pidin leebe olema enda vastu!) …