Minu mitte-elu ja minu poisid.

Iga nohu pole haigus, teate jah? Iga sügis on lasteaialaste vanemad vaidlemas jälle selle üle, kas haiget last tohib aeda tuua. Või noh, seda, et ei tohi, selles ollakse ühel nõul. Tüli tekib sellest, mida keegi haiguseks peab.
Mina näiteks leian, et iga nohu pole haigus. Keegi teine aga annaks mulle kere peale selle eest. No et mis mõttes ma saadan enda haige lapse aeda ja tema istub oma nohuse lapsega kaks nädalat kodus ja ravib täiesti terveks. No et mina olen süüdi, et neil jälle nohu. Ja et kas ma üldse teistest ei hooli? 
Tahate teada? Ei hooli jah. Mul on tõesti ükskõik sellest, et sina pead töölt koju jääma. Sinu mugavusest ei sõltu see, mida mina enda lapsega teen. Võib olla olen kummaline, aga ma tõesti ei mõtle võõraste inimeste peale, kui minu laps on haige :D 
Ja otsustan puhtalt enda lapse põhjal, kas jätta teda koju või mitte. Nagu ma ütlesin - iga nohu/köhatus ei ole haigus. Kui laps saab hakkama endaga, on rõõmus, asjatab ringi, kui teda ei sega veidi vesine nina või öös…

Käisin mõnel uuringul veel, mis peaks näitama, kas olen piisavalt terve opile minekuks. Ühele päevale oli kolm erinevat toimingut pandud, hästi mugav. Ja eriti hea oli Pärnu haiglas see, et kui ukse taga olin kohal, võeti kohe vastu ka! Koos korpuste vahel liikumisega läks aega umbes pool tundi. 
Kolme uuringu peamine märksõna oli "külm" :D Kõik kolm tahtsid,et ma end paljaks kisuks (rindkere, mitte üleni õnneks) aga kabinetid olid korralikult ventileeritud. Üsna ebamugav oli seal tissid lipakil tegutseda :D 
Enne kõhuõõne UH-d ei tohi kolm päeva süüa magusat, puuvilju ja muud kraami, mis gaase tekitab. Aga mina käisin reisil! Arvake ära, kas ma sõin seal puuvilju ja magusat või jaa? Ma tõesti ei tulnud isegi selle peale, et mingi UH tarbeks peab ette valmistuma. Loodetavasti siiski uuring õnnestus. Pöidlad pihus! Kuigi, ega polekski väga hullu uuesti minna. 
Kolm kiiret ja kerget kohtumist. Ainult noh, ebamugav on end paljaks koorida.

Blogi FB lehele tuli kiri, kus pakuti, et tema on veebiarendaja vms ja tahab mulle teha blogile tasuta domeeni. Jeei? No ma ei tea. Alguses arvasin, et mingi kahtlane bot, viirus, mis lihtsalt suvalt saadab kirju. Aga vastas siiski nagu inimene. Ja jube naljakas oli :D Ma alguses arvasin,  et äkki keegi tahab näiteks õppida ja selle nimel, isikliku arengu nimel, on valmis minuga koostööd tegema. Aga see tüüp väitis, et on aastaid juba asjaga tegelenud ja ma võin teda usaldada. Mulle tundub selline asi jube kahtlane. Miks peaks keegi tasuta tegema midagi, mille eest on võimalik täitsa head raha küsida? Mida ta minult ootab? Uurisin ja sain teada, et ma ei pea peaaegu üldse mitte midagi tegema. Lihtsalt kui proovida tahan kohe praegu, siis võin kohe hoobilt 30 euri teenida. Nagu... Ah? :D Sa ei ütle mitte midagi selle kohta, MIDA tegema peab, või miks, aga pakud 30 euri? Päris miljonit mitte, aga no tasapisi võiks ju täitsa arvestatava sissetuleku niiviisi endale saada. Ainult et.... Se…

Täna siis rahvastepall teemaks. Leheartiklit pole lugenud, nägin veidi katkendit kuskil FB avarustes ja tekkis särtsu täis vestlus sõbrannaga. Minu kindel seisukoht on, et rahvastepalli ei pea koolis mängima. Praegu seda mu teada õppekavas ei ole ka. Ning kehalise kasvatuse asemel liigutakse üldse liikumisõpetuse suunas. Aga see on teine teema. Minu mõte on lihtne - milleks on rahvastepalli üldse vaja? Päriselt mõtle sellele. Kas tuleb midagi meelde, peale "kogu aeg on mängitud" või "tore mäng"? Ei? Arendab füüsist? Meeskonnatööoskust?Kehalist kasvatust kõige otsesemas mõttes - keha kasvatamist - saab teha hoopis teiste viisidega. Vastupidavust, kiirust, palli püüdmist ja viskamist saab õppida ja arendada hoopis teistmoodi. Meeskonnatööd ei tehta rahvastepallis üldse. Vaidle, kui soovid, aga see pole meeskonnatöö, kui juhuslikult ühed inimesed on koos ühe joone taga. Koostööks peab tegema koos tööd, mitte üks püüab, üks viskab ja teised kõrvalt rõõmustavad. Palli v…

Kevadel kirjutasin, et ma ei taha minna maovähendusopile. Nüüdseks olen meelt muutnud ja käinud kirurgi juures ning asunud seda teed astuma. Mõtlesin, et kirjutan üles, mida ja millal tehti ja kuidas on. Äkki kellelgi kasu. Või siis näen, mis protseduur nii jube on, et paneb meelt muutma :D
Täna käisin söögitoru uuringul - gastroskoopia. Väga kiire ja vääääga ebameeldiv kogemus. Hammaste vahele pannakse julla ning surutakse toru kõrist alla. Ei ole valuvaigistit ega miskit, lihtsalt jõuga surutakse alla. Mul tekkis nii räme okserefleks, et ma terve uuringu aja öökisin. Mina öökisin ja köhisin ja õed seal käskisid hingata ja lõdvestuda. Ma proovisin, aga refleks oli vaimust tugevam. Ja selle aja peale, kui vaim hakkas järgi jõudma, oli asi juba läbi. Tõesti kiire.
Ebameeldiv küll, aga täiesti tehtav. Sellest on nüüd umbes 6 tundi möödas, aga kõris annab veel tunda, et miskit seal tehti. Mitte midagi halvasti, ärge saage valesti aru, lihtsalt selline kraabitud tunne on. Ma usun, et s…

Mul emotsioonid jälle üle pea, pean korra välja need laskma. Ärevus vist on kallal. Hirm see ei ole - või kui, siis hirm sõimata saada. EMOs lihtsalt saab kogu aeg sõimata! Võib olla siis mitte, kui tõesti suremas oled, aga ma täitsa ise tulin siia ja pilt (veel) täitsa ees. Selja valu selline, et magada ei saanud. Hommikusöögi kõrvale võtsin paratsetamooli. Komberdasin bussile plaaniga autokooli minna. Praegu tundub see lollus, aga küllap üritasin teha nägu, et kõik ok. Samas kõndida oli valus, istuda valus, isegi hingata valus. Autosse vist poleks saanud. Või siis sealt välja :/ Kui sõbrannadele kurtsin, et oleksin bussist väljudes peaaegu ümber kukkunud, sest trepist liikudes lõi selline valu selga, kamandasid nad mind haiglasse. Nutsin keset tänavat ja tulin. Sõiduõpetajale helistasin a la "sorry, ma olen küll koolis kohal, aaaga lähen nüüd minema". Bussi oodates sõitis ta mööda ka, raudselt mõtleb, et ma mingi iba ajasin talle.Aga ma isegi ei teadnud, kus Pärnus emo on!…