19. aprill 2018

Taas lchf!

Tegin täna kana-kookosesuppi. Ilgelt nämm on, tahaks seda liitrite viisi sisse kühveldada endale. Õnneks lchf toitumine seda ei lase, mingi piir tuleb ikka ette :) Aga suppi tegin lastele ka, neile panin veel riisinuudleid sisse, no et natuke nagu makaronid ja äkki söövad paremini. Essugi. Minu imemaitsev supp tunnistati "imelikuks" ja tehti ise endale hoopis kaerahelbed-jogurt-mustikad segu ja õuna magustoiduks peale. Nojah siis. Aga mida mina nüüd supiga teen? Viin kohalikele asotsiaalidele? Ei tea, kas nemad hindaks asja vääriliselt, või oleks ka "imelik"? :D

Jah, taasalustangi blogi sellise toidupostitusega. Jätkuvalt on teemaks minu elu ja poisid ja lchf. Tükk-tükk aega ei olnud lchf, proovisin niisama normaalne olla ja end kontrollida. Isegi fitlapi proovisin. Aga no ei saa. Mu keha on ikka täitsa loll ega saa kunagi kõhtu täis. Nii et nüüd mingi kaks nädalat vist suht liberaalsel low carb toitumisel. Tunne on juba hea. Ja jah, ma tean küll, et mingi aeg raudselt söön jälle jäätist ja kommi ja pole enam nii hea, aga küllap siis jälle alustan uuesti. Ehk leian oma järjekindluse kunagi isegi üles.

Võiks ju.

Aga süüa mulle ikka teha ei meeldi. See supp on imelihtne ja maitsev. Lapsed nõudsid homseks kartuliputru. No ei viitsi teha, ei viitsi. Aga vast ikka kartulid koju vean ja kui nad ise koorivad, äkki siis sellise sõbraliku koostöö raames õnnestub :)

13. aprill 2018

Restart

Ärataks blogi ellu uuesti? Vahepeal on täitsa tunne, et tahaks jagada oma elust ja mõtetest ühte ja teist.  Pealegi, te ju üldse ei tea, mis üllatused mul on :D

25. juuni 2017

Minna või mitte?

Nädala pärast on laulupidu. Mõtlesin poistega minna. Noh, näitaks kultuuri või nii :D Üldala pilet ainult 4 euri, lastele ei pea üldse ostma, vabalt võiks minna ju. Ainuke probleem on see Tartust Tallinna reisimine. Või noh, ka mitte reis otseselt, sest bussid liiguvad ja pileteid on täitsa müügil ja norm hinnaga ka. Välja arvatud see pühapäeva õhtul tagasi, need piletid on kallimad. Ja see tagasi tulek panebki mind muretsema. Kõige parem oleks nii, et läheme peole, oleme, kuni jaksame, ja siis bussile. Aga teadupärast on bussid täis müüdud ja niiviisi ei saa :( Kui ma nüüd aga ostan pileti liiga varajase, siis ei saa poisse peolt ära. Kui ostan liiga hilise, siis lihtsalt nutame kolmekesi Tallinna peal.

Tahaks minna muidu. Ainult et kas mul piisavalt julgust on? Või otsiks mingi hosteli või koha hoopis?

22. juuni 2017

Nuuti ja nurka!

FBs jagati artiklit "Kuidas lapsed karistamata kenasti käituma saada" ja sinna ilmusid kommentaarid, et lastele vaja ikka nuuti ja nurka, et nad käituma õpiks. Et valesti käitumisel on tagajärjed. 

Ja ma lihtsalt ei mõista. Artikkel on väga lühike, aga sisuliselt ütleb ära olulisema - lastele tuleb õpetada, kuidas käituda, mitte karistada valesti käitumise eest. Karistusega ei saa nad teada mitte kuidagi, kuidas siis õige on. Parimal juhul õpivad lapsed oma käitumist varjama, et mitte nuuti ja nurka saada. Kui see ongi lapsevanema eesmärk, siis palju õnne. 

Aga ma ei kujuta ette, kui näiteks seesama vanem pannakse, ütleme, hommikul orelit õppima, õhtul peab teenistusel loo ideaalselt ette mängima. Keegi ei näita, kuidas orel töötab, mida erinevad klahvid teevad, mida oma jalgadega peab tegema, küll aga öeldakse selgelt, et oodatakse veatut esinemist. Ja kui nüüd esmaskordselt pilli taha pandud inimene vajutab vale klahvi, antakse talle nuuti. Ja nii iga klahvi juures, kuni õigeni jõuab. Kui kaua üks inimene niiviisi soovib õppida? Ja kui õhtuks pala selgeks ei saa, seisab öö otsa nurgas. On ju karistatud, sest ei käitunud õigesti, ootuspäraselt. 

Või läheb inimene esimest päeva tööle. Juhendiks antakse kaasa, et ära siis firmat põhja vea ja ole tubli. Eks siis püüad tubli olla, kuigi mida see tähendab? Seisad vaikselt nurgas? Hakkad pabereid lappama? Masinaid näppima? Proovid paaniliselt aru saada, mida sinult oodatakse, ja siis tuleb ülemus, kukub sõimama. "Pane see siia, see sinna, krt, kuidas sa küll nii loll oled!" Edaspidi siis paned selle sinna ja tolle teise kohta, kuni tuleb jälle ülemus ja kukub sõimama. Käseb kolmanda asja neljandaga kokku tõsta ja ähvardab, et kui veel kord sind õpetama peab, laseb lahti. 

No ja nüüd vaidleb muidugi keegi vastu, et töö juures ju näidatakse ära, mida ja kuidas ja varem on ka ehk töökogemus ja pole asi päris nii. Küllap on õigus ka. Aga elus tuleb ikka ootamatuid olukordi ette, mida lahendad siis vastavalt oma teadmistele ja oskustele. Mõnikord aga enda teadmised ja oskused pole piisavad, või ei ole lahendus selline, nagu keegi teine tahaks, ja kas siis on õige, kui see teine tuleb sõimama? Annab nuuti ja nurka? Sest sa olid ootamatus olukorras ega lahendanud asja nii, nagu tema oleks tahtnud?

No ja lastega on sama lugu. Päris väikestel on iga päev vaja õppida "orelit" mängima. Iga päev on uued olukorrad, uued kogemused. Isegi vanad kogemused on iga päev uued, lastel läheb ikka üsna kaua aega, kuni mälu on piisavalt arenenud. Ja sel hetkel, kui sina, täiskasvanu, kujutad ette, et nüüd on laps juba piisavalt suur, siis tegelikult ei ole. Käitumist ja musterid peab õppima ja kordama üha uuesti. Mõelge, kui kaua läheb lapsel aega näiteks kõndima õppimiseks. Rattasõiduks. Ujumiseks. Ja neid õigeid mustreid peab meelde tuletama, mitte karistama eksimise eest. Karistuse kartuses ei taha laps enam üldse proovida. No mõtle ise - õpid orelit, saad muudkui nuuti, tead, et selgeks ei saa, öö veedad nurgas. Ilmselt lõpetad katsetamise ära ja võtad vastu selle nurgas seismise. 

Ja nüüd neile, kes mõtlevad, et tagajärg käitumisele ongi karistus, siis see on ka vildakas mõtteviis. Mis jama võivad lapsed kokku keerata? Lõhuvad midagi ära? Tagajärg on, et seda asja enam pole. Ei ole nõus sööki sööma? Tagajärg on nälg. Jätavad koduse töö tegemata? Tagajärg on halb hinne. Tagajärg ei ole karistus. Laps saab varsti selgeks, et kui kodus saab lõhkumise ja mitte söömise ja halva hinde eest nuuti ja nurka, siis kodust väljas ei ole nii, see tähendab, et käitumine ja tagajärg ei ole alati samad. Seega võib juhtuda, et laps ei tahagi enam koju tulla, hakkab varjama ja valetama. Ja siis selline lapse käitumine on lapsevanema käitumise tagajärg. 

Tunnistan, et vahepeal on küll närv nii must, et täiega tekib tunne, et annaks lapsele vitsa ja saadaks nurka, saaks rahu mõneks ajaks. Aga see on alati minu viga. Alati. Minu närvide ja minu suutmatuse olukorraga hakkama saada viga. Lapsed tahavad olla head ja tahavad õppida. Täiskasvanu ülesanne on seda võimaldada. 

13. juuni 2017

13.juuni

Mul on hea meel, et tänane otsa sai. Terve päev on närvid nii pingul olnud, et kui lapsed lõpuks magama jäid, sõin pool Kamatahvlit. Teise poole olin päeva jooksul vaikselt sisse nihverdanud.

Juku oli nii energiat täis, et ma pidin muudkui jälgima ja tegelema ja suunama ja valvama ja kokkuleppeid tegema ja karistama ja täiesti selline tunne tekkis, et füüsiline karistus oleks täiesti ok kasvatusvahend. Õnneks sai vahepeal puhata või midagi muud teha, see aitab ka. Mingi imeväike keskkonna vahetus.

Aga sellised päevad tekitavad kohutavat hirmu suve ees. Siis on lapsed 24/7 minuga, ei saa n-ö puhkepäeva, kui poisid lasteaias on. Mida ma nendega peale hakkan? Kaks päeva energilist Jukut ei ela mu närvid üle. Reeglina saan temaga hakkama, sest ta on armas poiss. Kuulab sõna (peaagu) ja saab kokkulepetest aru ja mõistab nende rikkumise tagajärgi. Aga täna oli tal täiesti ükskõik. Täna ta karjus ja kiusas ja kakles ja siis nuttis, kui eelnevat teha ei saanud. Paar helgemat hetke oli, kui joonistas ja magas. Ja mina kartsin kogu aeg, et kohe tulevad naabrid või lastekaitse, sest kui ma karjuda ei lubanud, karjus ta veel kõvemini.

Samas ma enda üle olen uhke. Kõrvaltvaatajale võib ju tunduda, et kasvatamatu laps ja julm ema, aga ma ei kaotanud närvi nii palju, et midagi väga valet oleks teinud. Ma tegelesin poistega, pakkusin vaheldust, suunasin kindlalt magama, rääkisin ja seletasin. Mingi hetk vist küll seletamine oli veidi vali, aga üldiselt tegin kõike õigesti. Seepärast ongi eriti kummaline see, et Jukuga ikkagi keeruline oli.

Aga see selleks. Homme on parem päev. Ja täna oli palju rõõmustavat ka. Näiteks käis poistel sõber külas. Poisid käisid õues. Mina liikusin enda 10 000 sammu täis. Küpsisekooki oli. Käisin Miku tulevas koolis (omgomgomg, mu laps läheb kooli!) tutvumise asjal ja samal ajal poisid olid üksi korralikult kodus. Lahendasin Miku-Juku vahelised tülid. Nad lahendasid ise mingid olukorrad. Ja koristasin ka veel.

Aga homme kindlasti on Juku rahulikum. Ja suvel kindlasti ka. Mõtleme midagi välja. Või siis püüan kõik päevad samamoodi üle elada. Lõppkokkuvõttes polnudki ju nii hull? Ainult energiast tõmbas tühjaks...