Minu mitte-elu ja minu poisid.

Ma pole aastaid juuksuris käinud. Ja kui käisin, siis lõikamas. Eile juhtusin kogemata juuksurisse värvima ja kui aeg maksmiseks kätte jõudis, pidin väikese südari saama. Aga noh, mis teha, maksin ja nutsin sisemiselt. Palju on ok maksta värv, pesu, lõikus?
Üks kord oma elus olen ma varem ka juuksuris värvimas käinud. See oli põhikoolis, äkki mingi 7 klass? Just oli moodi tulnud triibutatud juus, ma ei tea, kuidas mu ema nõus oli, aga sain mina endale ka blondid salgud. Mitte palju peenikesi üle pea, vaid kaks paksu salku pea peale. Mul olid tollel ajal räme pikad juuksed ja arve tuli räme palju, no sada krooni raudselt :D Ja see oli ainult kahe salgu blondeerimine, muud midagi. Ma kahtlustan, et mul ema ka nuttis sisemiselt, aga jällegi - mis teha. Nutad ja maksad. Mind õnneks tollel ajal sellised asjad ei kõigutanud, polnud minu raha, ma rõõmustasin moodsa soengu üle :) 
Täna tuli see seik meelde ja kaalun, kas äkki seepärast ma polegi juuksuris värvimas käinud? Mul on pikad paksud ju…

Sain nädalavahetusel ühel hommikul lausa poole kaheteistkümneni magada! Milline luksus! Unevõlga tasa muidugi ei teinud sellega, aga hämmastav erinevus oli minu maailmanägemisel ja laste kasvatamisel kohe. 
Puhanuna sain palju selgemalt mõelda ja olin palju kannatlikum. Tajusin kohe, mis täpselt mind närvi ajas, sai sellega tegeleda, polnud vaja umbes rapsida. Nagu inimene oleks :D Ja jõudsime ära teha terve hunniku asju, mis kõik tegemata. JõudsiME, rahulik ja rahumeelne mina võttis lapsed ka kampa. Eks kokkupõrkeid oli ikka, aga puhanud emme lahendas kõik ära! 
Lastega tegelemine on väsitav. Ma ei tea, võib olla teisel pole, aga minu jaoks on. Kogu aeg on tunne, nagu väikeste tulekeradega tegeleks. Pisikesed elukad hüppavad siia ja sinna, mõte lendab kiiresti, laps veel kiiremini, ma ei jõua kaasa joosta. Kujundlikult ja päriselt. Mingitel hetkedel väikesed kerad plahvatavad, siis pean mina olema tuletõrjuja, et kõik maha ei põleks. Nii hea, et tuli vähemalt sooja annab, mu poisid on …

Viisin Atsi lõunaund magama. Vajusin enne teda unne ära, mäletan, et tema tatsas veel ringi ja ajas tuba segamini, aga järgmine hetk ärkasin selle peale, et keegi kilkas õues akna all. Üllataval kombel oli Ats minu kõrval nohisemas, nii et ma lootsin, et ehk need kilkajad lähevad minema ja mu laps magab rahulikult edasi. Ei läinud nii hästi. Ühe suurema kilje peale tegi Ats silmad lahti, ronis akna peale, pani sõrme suule, tegi "šhhh!" ja ronis voodisse minu kaissu edasi magama. 
:D

Täiesti ropp, kui ropp on jaanuar meie perele ja mulle olnud. The. Worst. January. Ever. Ma isegi ei kirjutanud, sest oleks olnud kas a) täielik hädapostitus või b) täielik vihapost, kurjust täis. Proovin nüüd jaanuari viimasel päeval lihtsalt veidi kirja panna, miks see nii kohutav oli. 
Juba detsember oli tegelikult selline, et kiskus käest ära. Kogu aeg oli nagu mingi sahmimine ja jooks ja mäletan mõtet, et varsti saab puhata. 
Ei saanud. Jõuluvaheajal tegelesin perega, pühendasin end neile. Aasta alguses käisime esimest korda elus perepuhkusel! Vähemalt varasemalt pole küll ühelegi koos olemisele sellist silti külge pannud, aga seekord siis sai. 
Mõte oli perena koos mõnusalt aega veeta. Eks sai ka, aga no mina surin :D Paganama raske on suuremaid lapsi kuskil hotellitoas lõbustada, kui  väiksem laps võõras kohas magada ei oska. Kuidagi jäime ellu, kuigi Juku sai isegi kiirabi autos sõita! 
Mind jätkuvalt üllatab, kui rahulikuks ma jään nendest olukordades, kui lastel mingi vigastus k…

Mõned päevad on sellised, et kõik lihtsalt jookseb ja mitte ühte muret, astud aga vaikselt edasi ja lihtsalt *tead*, et kuigi sul pole vastuseid, saab kõik korda ikkagi. 
Täna on olnud vastupidi. Mul on olnud plaan A ja plaan B, kindlad sammud vaja astuda, aga kõik läheb valesti. Muidugi, tunne on viimased päevad olnud juba selline, et kõik on valesti. "F this sh.." tunne on. Käin muudkui vingus näoga ringi, üritan olla kannatlik ja kuidagi hakkama saada, aga sisemuses lihtsalt KEEN. Kui keegi pahaaimamatu vale nuppu vajutaks, siis plahvataksin. Karu ei julge isegi otsa vaadata mulle :D 
Praegu niisama lage passides (sest plaan C ei toiminud!) ja omaette kirudes scrollisin Instagramis. Ette sattus inspiroboti pilt. Inspirobot on bot, mis paneb kokku "inspireerivaid" postreid - ilus taust ja kena mõte. Või noh, "kena". Absoluutselt naljakas asi on. Ja tänane pilt viskas mind sellest kirumise tundest välja, sest jah, kui kõik on jälle "great" niivii…

Kirjutasin kevadel, miks ma ei taha. Siin. Miks ma nüüd siis tahan? Kuidas ma nüüd olen kindel, et tahan? Psühhiaater küsis samu asju, mul oli talle lihtne vastata, sest olen enda jaoks asja selgeks mõelnud. Tunnetanud võib olla on isegi õigem öelda, sest mõtetes ma võin mõelda mida iganes ja veenda end milles iganes, aga kui tunne pole õige, siis midagi välja ka ei tule. Tean, tean, ma olen imelik ses suhtes. Ikka mõistusega peaks ju elu võtma, onju? No minu jaoks pole asi nii lihtne, aga see juba hoopis teine teema. 
Opist jälle. Kevadel tundsin, et opp oleks alla andmine ja kui seda teen, olen läbikukkuja. Ja ma ei tahtnud seda olla. Niigi tunnen end nii mitmel alal läbikukkujana, ei soovinud veel ühte asja nimekirja lisada. Liiatigi veel sellist, mis jääb elu lõpuni kõike mõjutama. Proovisin siis fitlapi uuesti (tore koht tegelikult, julgen isegi soovitada!) ja lchf toitumist (liitusin Klubi26 väljakutsega, julgen ka seda soovitada, kuigi alguses ürituse vedaja Anžela võib ilge mõr…