Minu mitte-elu ja minu poisid.

Meil oli täna päris seiklus, mina, Ats ja Miku. Ikka täitsa selline, et Mikk mõtles, et peaks äkki häirekeskusesse helistama :D A mul oli kõik kontrolli all. No peaaegu :D 
Läksime maal maja taga metsa. Mõte oli natukene jalutada ja siis koju tagasi. Jalutasimegi, Ats ronis iga kivi ja kännu otsas, hüppas ja roomas ja täiega lahe oli. Puudel pungad ja veidi linnulaulu, mõned pisikesed sinililled. Mulle hullupööra meeldis, täitsa ehtne mets, metsistunud ja samblane ja puudekohin ja lõhn ja valgus ja.... Aah täiesti nagu. Mingi hetk sai rada otsa, no see rada, mis on metsatöödega traktoril sisse sõidetud, aga mõtlesime lastega veidi rohkem võsa sisse ka ronida. Et ikka rohkem sellist "metsa" tunnet saada, tee on ikka tee, mitte mets ju ;) 
Ainult et üks hetk tagasi tulema hakates ei jõudnud üldse sinna tagasi, kuhu pidime :D Miku natukene paanitses ja hädaldas, aga seda ei pane talle pahaks, sest no janu oli ka kallal juba ning ma ei olnud vett kaasa võtnud. Pealegi võib küll ve…

Tahan kurta. 
Me kõik, nagu *kõik* lapsevanemad oleme olnud distantsõppel nüüd juba.. kui kaua? Ma ei tea. Igasugune ajataju on kadunud, ma ei tea isegi, mis päev on. Ja ma arvan, et meil *kõigil* on raske. Mõnel rohkem, mõnel vähem. 
Ja nüüd kurtmise koht - kõik teised saavad hakkama, ainult mina mitte! Tunnete sama? Ses suhtes, et Instagramis ja Facebookis on nii toredaid pilte selle kohta, mida lapsed kodus teevad. Emmed jagavad lahkelt infot, kuidas lapsed neid kallistavad ja iseseisvalt tuba koristavad. Koolilapsed istuvad viksilt arvuti taga ja lahendavad ülesandeid, kui aega üle jääb, loevad juba enda viiendat raamatut. Emmed vaaritavad süüa, issid tantsivad lastega, kõigil nägu nalja täis. 
Ja siis olen mina. 



Ma isegi ei taha voodist välja tulla, sest ma tean, mis mind teises toas ootab! Täpselt seesama, mis on mind oodanud viimased sada aastat! Ikka pesemata nõud, sassis tuba ja näljased lapsed. Ja ma ausalt koristan ja teen süüa ja mässan, aga miks ei ole üldse tulemust??? Ma e…

Ma püüan elada hirmuta. No mõistlikkuse piirides, teatud hirm on siiski eluks vajalik. Aga üldiselt mitte, hirmud on ületamiseks pigem. Ja lisaks mul see hirm ka, et kui väga palju karta midagi, siis ise n-ö kutsud kurja karja ja see kartus lähebki täide. Nii et ma üritan mitte väga paanitseda. 
Aga praegune koroona teema on tekitanud väga imeliku olukorra, kus ma haigust nagu ei kardaks, aga ikkagi käitun vastupidiselt. 
Näiteks käisin täna poes. Kodust läksin ära väga sellise faa-dii-daa tundega, lõppude lõpuks sain ju aega veeta iseendaga! Mitte ühtegi last kuskil midagi tahtmas! Puhas pidu! Ainult et mida lähemale ma poele jõudsin, seda hirmsamaks läks. Kodu Coopist sõitsin tuimalt mööda, sest seal oli tervelt kolm autot. Mingi viis vist mahuks :D Tavaliselt seal erilist valikut tooteid ei olegi, nii et sihtisin suuremat poodi enivei.
Vahepõikena vist peab ütlema, et läksin, sest oli vaja. Kodust oli piim ja leib otsas, milleta elaks ära küll, aga otsas oli ka vetsupaber ja kassi söö…

Üks asi, millest ma siin koroona juures aru ei saa. Miks inimesed räägivad, et teeme selle täieliku karantiini liikumispiirangu ja värkidega kaheks nädalaks ja siis on asjaga lõpp? Nii palju, kui mina olen aru saanud, siis see koroona on tulnud, et jääda. Ja tegelema peab haigusega vähemalt mõned kuud. Ja laias laastus peab tervest maailmast vähemalt hakkama haigestunud vähenema selleks, et saaks hakata mõtlema normaalse elu juurde naasmise peale. Ses suhtes, et isegi kui meie end oleks kohe koroona Euroopasse jõudmise peale lukku pannud kaheks nädalaks, siis oleks haigus lihtsalt kaks nädalat hiljem meieni jõudnud. Sama moodi, kui praegu kõik lukku panna, siis võib olla ei tule haigeid nii suure hooga peale, aga kui uuesti lahti teha, siis jälle haigestunute arv kasvab massiliselt. Olen ma valesti aru saanud? 
Igasugu graafikuid jagatakse ja kõige kiirem viis eriolukord lõpetada paistab olevat mitte midagi tehes. Siis lihtsalt sureb palju-palju inimesi, sest ei jõuta ravida, aga samas…

Vahepeal mõtlen, et kirjutan siia. Võiks ju. Kodus kooli mängimisest. Kuidas kolme lapsega ellu jääda (vihjeks - ei jäänud eriti). Koroonast ja karantiinist. Meie tegevustest toas ja õues. Aga siis ma ei viitsi. Hoopis koristan ja teen süüa ja söön (sellest eriolukorrast väljun mina umbes miljon kilo raskemana!) ja karjatan lapsi. Vahepeal karjun ja vahepeal mediteerin. Ja vahepeal panen pilte Instagrami. Vaadake siis sinna. 

Ps. Juhiload on vist mu elu päästnud :D

Kas teil on ka nii? Ma ainuke imelik?

Meie pere tervislik seisund on selline kummaline, et nagu haige pole, aga terve ka mitte. Karu on mingi detsembrist saadik juba ühe jalaga hauas, kopsupõletik ja muud hädad. Praegu on Ats nohune ja nohu tõttu veidi köhane, aga tunneb end üldiselt hästi (erinevalt Karust, kes on nohune ja suremas). Minul valutab pea ja kurk on valus. Suuremad poisid ei kurda midagi, kui saavad teha, mida soovivad. Kui vaja õppida või nõusid pesta, siis muidugi on järsku kõik lihased valusad ja kondid katki :D 
Aga mille kohta ma mõtlen, et vist olen imelik, on see, et päeval siin oma valutava peaga pikali olles ja teiste inimeste koroona kogemusi lugedes mõtlesin, et täitsa tore oleks haige olla. Oleks aga voodis siruli, ei liigutaks varvast ka, ja mitte keegi ei saaks midagi öelda! See vist ei ole päris normaalne? Kes tahaks haige olla? :D 
No ja siis minu helge mõte voodis olemisest muutus hetkega, kui Karu tuli töölt ja näost hall oli. Laksust kohe "tahan v…