Mõned päevad tagasi sain kala. Värsket, äsjapüütud ahvenat. Ma pole elu sees miskit sellist käes hoidnud :D Poisid üritasid neid ellu äratada isegi, panid kraanist vett kaussi ja kujutasid ette, et nüüd need mitu tundi vee seest väljas olnud ahvenad ärkavad ellu. Siputasid ju teised hoolega! Miku hakkas vist üldse taimtoiduliseks... Ja mina olin täiega hädas. Nagu väike laps küsisin iga liigutuse kohta sõbranna käest - kuidas puhastada? Kas soola panen ka? Potti? Ahju? Pannile? Aga mis soomustega saab? Luud? Sõbranna kannatlikult vastas ja nii oligi esimene üllatus - täitsa maitsvad kalad tulid. Soola, sidrunit ja võid, fooliumisse rulli ja 20 minutit ahjus. Natukene on luine, aga mulle õnneks meeldib nokkida. Teistele ei meeldi, nii et mina saan kõik kalad ise ära süüa :D Teine üllatus - ma olin väsinud. Ja mitte nagu depressiooni-väsimus, vaid täiesti tavaline magamatuse väsimus. Pole tükk aega sellist asja tundnud ja see tegi mind rõõmsaks. Istusin põrandal ja irvitasin omaette. Põ…
Eelmised nädalad on olnud .... Kuidas seda positiivselt sõnastada? Pullikaka. Eesmärgid on, täidetud ei saa. Jätkuvalt on pea võimatu toast välja saada. Seega on uude nädalasse vaid üks eesmärk -Armasta end!Hoolimata sellest, et läbi kukun, siiski proovin, ja see on ka midagi väärt. Nendel hetkedel, kui käpuli maas olen, pakun endale õrnust. Niigi on valus, see ei ole koht veel jalaga virutamiseks ja parastamiseks. Ühegi teise inimesega ma nii ei käitu, miks iseendaga? Eriti, kui tean, et mingit kasu sellisest julmusest ei ole. Meeles pean pidama ka, et enesehaletsus ei ole enesearmastamine ega õrnus, vaid haletsus on suhtlustõke, mida endale lubada ei saa. Õigemini ei taha. Haletsus ei tee valu väiksemaks, ei aita püsti, ei anna jõudu. Aga just jõudu on mul vaja. Ma ei proovi hakkama saada, sest selle proovimise meenub alati mõte "You do or you don't, there's no try". Ja see kummitab kuskil alateadvuses nii et proovimise juures alati on mul ebaõnnestumine sees. Sama…