28. august. Käisin Auras :)

Olin hommikul nii kuri. No nii kuri, nagu üks välja vihastatud ema olla saab. Aga siis sain aru, et terve inimene ei tule lapsevanemale ütlema, et tema laps paistab arengupeetusega. Või et terve inimene ei loe kerjamist välja sealt, kus seda pole*. Nii et ma ei saa vihane olla. Kuidas ma olen haige inimese peale vihane? Soovin hoopis tervist ja sooja südant ja natukene hellust ja headust tema ellu :)

Räägin parem sellest, et mul oli tore päev. Selline, mis pani mind naeratama nagu lollakas. Siiralt ja lapselikult rõõmu tundma. Sõbranna kutsus veekeskusesse. Kujutate ette? Et mul reaalselt ongi inimesi, kes tahavad minuga aega veeta :D Ja veel rohkem - on valmis seda aega veetma ujumisriietes :D Igatahes sattusin ma esimest korda elus Aurasse üksi. Mõtlesin seal olles, et palju ma üldse käinud olen. Üks korra Mikuga beebiujumises. Ühe korra koos lastega. Ja nüüd siis kolmandat korda.

Ma ei tea, mis süsteem seal täpselt on, aga võtsime mingi tervisekeskuse pileti. See vist rohkem luks värk? Igatahes tundus seal veidi... privaatsem. Käisin siis ka kõik kohad läbi. Raske uskuda, et kunagi ei kannatanud ma sauna üldse, ei saanud seal hingata, aga nüüd võin istuda ikka tükk-tükk aega. Mullivann pole pooltki nii lõbus kui saun. 

Ja saun pole pooltki nii lõbus, kui veekeskuse osa. Lasin torudest alla ja mässasin mujal seal. Nagu väike laps :) Nii mõnus oli, kui ei pidanud laste järgi valvama samal ajal. Kuigi nüüd tuli küll tahtmine lastega ka ikka seda lõbu jagada, nii et tõenäoliselt räägin Karu pehmeks ja läheme kunagi terve perega. 

Ja veekeskus pole pooltki nii mõnus, kui ujula. Õigemini, ujumine. Tekkis väga-väga selline tunne, et peaks tagasi trenni minema, vesiaeroobikasse. Nii mõnus oli trenni teha ja siis pärast niisama ujuda veel. Auras ka me vist mingi tunni olime ainult ujumas ja siis teise tunni saunas-veekeskuses. Natukene kurb meel tuli, kui mõtlesin, et ei saa trenni minna ikkagi :( Aga ma ei tea kah. Võib olla õnnestub Karule selgeks teha, et ma ikka väga väga tahan, ja et käin ka, ja et võib küll maksta nii palju klubi kaardi eest, ja et ta saab küll lastega hakkama, kuni mina trennis olen, ja et ma saan küll hakkama nii trenni kui õppimisega :D 

Minu kaks nädalat kestnud väljakutse saab tänasega sisuliselt läbi. Põhimõtteliselt vist kukkusin läbi, sest üks reede ei postitanud midagi. Samas mingi nädalavahetus sai ka ja üks päev oli isegi kaks postitust. Tasakaalustab see asja? 

Järgmine nädal mul vist kooli veel väga pole, aga olen elevil :) Lähen infotundi kursakaaslastega tutvuma, üritan ÕISi sisse saada kohe esmaspäeva hommikul. Läheks isegi õpilaspiletile järgi, aga need pidavat alles septembri keskel jõudma. ISIC kaardi saan teha lõpuks. Päevikusse saan esimesed märkmed teha :) Oleks siis kunagi varem kooli pärast elevust olnud, aga noh, ükski laps vist ei ole elevil kooli alguse üle :D Täiskasvanuna tundub asi hoopis huvitavam ja toredam. 

Kallid ja musid!

* Viitan siin eelmisele postitusele jäetud kommentaaridele. Kustutasin need ära. Olen küll otsustanud, et ei kustuta midagi, aga siis mõtlesin, et need kommentaarid on ülimalt kohatud. Mu blogisse satutakse äärmiselt tihti, kui otsitakse sünnipäeva pidamise kohti Tartus, oleks väga nõme, kui keegi loeb postitust mängumaa kohta, läheb kommentaare lugema, mõeldes, et seal on midagi asjalikku, ja siis vastu vaatab hoopis anonüümne sõimamine. Ja mitte siis mängumaa kohta, vaid minu ja minu laste. Nii et kustutasin ära. Kui mõni anonüümne tunneb end puudutatuna, võib needsamad kommentaarid siia alla uuesti kirjutada :D Kuigi ma hästi ei saa aru, milleks selliseid kommentaare üldse kirjutama peab... Aga see selleks.