Atsi esimene ja kodu 101% ohutuks!

Täna Ats kukkus. Tema esimene kukkumine. Juhtub, eksole. Lapsed lihtsalt õpivad kuidagi üllatavalt kiirelt ja mõnikord lihtsalt ei oska õnnetust ette näha. Kuigi jah, ta juba tükk aega on ringi ukerdanud ja seepärast teda üldiselt voodisse ei jäta üksi, aga täna juhtus. Ma isegi ei viitsi end süüdistada väga, lihtsalt kurb on. Atsil kõik ok, ainult põse peal on sinikas. Ja kes veel ei tea - peale kukkumist nutmine on hea! Oksendamine ja teadvuse kaotus on paha-paha, siis vaja kähku-kähku kiirabi kutsuda. Aga Ats nuttis ja rahunes ja Karuga jõudsime ka üksteist lohutada :)

Aga see õnnetus tuletas meelde ühte teist, mida beebigrupis jagati. Seal laps tõmbas endale kuuma vee selga ja oli haiglas ja vist isegi ootab nahasiirdamist. Ja ma ei tea, mis inimestel viga on, aga terve kommentaarium oli täis vihkamist. Mina näiteks usun, et see ema tunneb end niigi halvasti. Mina usun, et sellel emal võttis üsna palju julgust, et teistele hoiatuseks enda lugu postitada. Ja siis hakatakse teda sõimama. Vaata, õpi, ja ela edasi. Keegi pole veatu!

Naerma aga ajas mind kommentaar, kus manitseti naist, et peab ikka kodu tegema lapsele 101% ohutuks. Nagu olge normaalsed - see pole võimalik! Lihtsalt ei ole võimalik isegi mitte parima tahtmise juures. Kui kõrvale jätta matemaatiline vale, on ikkagi see teema, et lapsed on hoopis leidlikumad, kui me ise. Muidugi, täiskasvanute võimuses ja kohustus on teha elamine nii ohutuks, kui nad saavad. Kuumaveekannu näiteks ei jätaks põrandale, kodukeemia paneks luku taha, tikke vedelema ei jäta, aga lapsed leiavad üles isegi selle ühe koha, kus endale haiget teha. Või muutuvad nii nutikaks, et lihtsalt ronivad järgi nendele asjadele, mida lapsevanem on üritanud turvaliseks teha.

No näiteks. Miku ronis kapi otsa, võttis sealt võtme, keeras lahti lukus ravimikapi ja sõi astmarohtu. Juku ronis mööda riiulit kõrgemale ja tõmbas endale teleri otsa. Juku ronis mööda radikat ja kukkus sõrme katki. Kuidas neid õnnetusi ennetada oleks saanud? Ja selliseid on veel.

Kõigil.

Kõik lapsed kukuvad ja saavad haiget ja ronivad ja saavad haiget ja ükskõik, kui palju me ei püüaks, see juhtub ikka. Ükskõik, kui palju teised vanemad targutavad, juhtub neil ka. Ja seega seda targutamist ja õelutsemist ei tasu tähele panna. Parem olla toetav. Lõppude lõpuks üritame kõik kasvatada oma lapsi turvaliselt täiskasvanuks.

Aga enda voodi äärde põrandale panen lisamadratsi. Igaks juhuks.