Pärnu haigla erakorraline vastuvõtt

Mul emotsioonid jälle üle pea, pean korra välja need laskma. Ärevus vist on kallal. Hirm see ei ole - või kui, siis hirm sõimata saada. EMOs lihtsalt saab kogu aeg sõimata! Võib olla siis mitte, kui tõesti suremas oled, aga ma täitsa ise tulin siia ja pilt (veel) täitsa ees.

Selja valu selline, et magada ei saanud. Hommikusöögi kõrvale võtsin paratsetamooli. Komberdasin bussile plaaniga autokooli minna. Praegu tundub see lollus, aga küllap üritasin teha nägu, et kõik ok. Samas kõndida oli valus, istuda valus, isegi hingata valus. Autosse vist poleks saanud. Või siis sealt välja :/ Kui sõbrannadele kurtsin, et oleksin bussist väljudes peaaegu ümber kukkunud, sest trepist liikudes lõi selline valu selga, kamandasid nad mind haiglasse.

Nutsin keset tänavat ja tulin. Sõiduõpetajale helistasin a la "sorry, ma olen küll koolis kohal, aaaga lähen nüüd minema". Bussi oodates sõitis ta mööda ka, raudselt mõtleb, et ma mingi iba ajasin talle.

Aga ma isegi ei teadnud, kus Pärnus emo on! Ma ei kujuta ette, kuidas ma üldse kohale jõudsin. Uuel nädalal reis (!) ees ootamas, ju see motiveeris. Kondasin mööda haiglat, leidsin traumapunkti tagumise otsa. Jooksin minema, ei julgenud sealt kaudu registratuuri otsima minna. Õue kaudu sai. Oligi hea - sain korraks veel värsket õhku ja julgust koguda.

Ja see erakorraline vastuvõtt on siin täiega kahtlane! Mingi pisike hall uks kuskil maja taga ära peidetud, tundub väga suletud ja vale koht olema. Aga no astusin sisse. Isegi registratuuri sain. Tsiteerin meie vestlust:
"Tere,  mul seljaga mingi värk."
"Visiiditasu 5 eurot, jääge ootama."

:/

Ja oligi kõik. Mitte ühte küsimust rohkem.

Ooteruum pisike uberik, neli tooli, kohvimasin ja teler lae all. Natukene on hirm, et äkki siin hoopis eemaldatakse mõni elund musta turu tarbeks :D

Õnneks päris kiiresti kutsuti edasi tiraažiõe juurde. Tartus vist teeb selle tiraaži ära registratuuri inimene, siin registratuur niisama nime kirja panek vist? Igatahes seal õde juba küsis rohkem ja võttis erinevaid näite. Oli sõbralik ja tore, ma ei saanud sõimata! 

Aga võib olla hiljem veel saan. Ootan praegu arsti vms. Kanüül on paremas käes, jõle ebamugav on. Mobiilil saab aku tühjaks, muretsen kõige tegemata koolitöö pärast, ning igalt poolt valutab.

Tegelikult pole vist ikka ärevus, vaid lausa hirm. Hirm, et ei ole midagi ja olen hunniku aega raisanud, kui oleks võinud lihtsalt a la selga soojas hoida. Hirm, et ongi midagi, mis siis kõik edasised plaanid sassi lööb. Ma ei saa seda endale lubada. Hirm, et äkki ikkagi keegi mu neeru vaikselt eemaldab :/

Edit: Kõik ok. Täitsa sõbralik arst võttis vastu, katsus mind ja väänutas, rääkis juttu ja paistis asjalik. Midagi ohtlikku vms ei paista, peab lihtsalt välja kannatama :D Apteegist käsimüügist ravimit ja kui paari nädalaga üle ei lähe, või kui vahepeal tekib palavik või jalgades nõrkus või mingeid...khm... vetsutoimingutega .. khm .. probleeme, siis vaja tagasi minna. Aega läks alla kolme tunni ja sõimata ei saanud, neerud jäid alles :D