16. mai 2018

Need ropendavad lapsed

Henry kirjutas ropendavatest lastest. Väga tuttav teema! Ma viibin mänguväljakutel ja mu suuremad poisid käivad ka üksi väljas, ja nende sõnavarasse on ilmunud väljendid, mida me kodus ei kasuta. Ja Henry postitusega seoses - mõne pildi pealt sealt on aru saada, et nad käisid meie koduväljakul ja suure tõenäosusega ma oskaks tuvastada need noored, keda ta seal ropendamas kuulis :/ 

Ma olen alles 30 (no umbes) ja päris julm on ohata, et "noorus on hukas". Aga nii tundub! Lihtsalt täiesti arusaamatud on need tänapäeva noored minu jaoks. Järjest nooremalt tahetakse paista vanemad ja järjest nooremalt hakatakse tõsiselt ülbama. Jube. Ma mõistan, et mõneti on ropendamine normaalne, ka ülbamine ja muu selline ebaviisakas käitumine, lapsed tahavad ikka kuhugi gruppi kuuluda ja enese avastamisega läheb aega. No ja kui on vahepeal siis seal selline katsetamise ja eksimise aeg, no las olla. Ma suudan sellega leppida. Kõik vist suudaks. Lihtsalt, jummala eest küll, tehke seda katsetamist vähe viisakamalt!

Henry postituse kommentaare lugedes ja enda kogemusest võib ka üldistada, et sama mure igal pool - mingid nagad arvavad, et jube valjusti ja eriti räigete sõnadega ropendamine on lahe. Igal normaalsel inimesel on kõrval vastik kuulata, kuidas mingi eelpubekad (isegi mitte pubekad veel! Pole veel tissi ega vuntsi kellelgi!) igasugu kehaosi ja erinevates keeltes loobivad. Minu kõige jubedamad näited on sellised, kus üks 6-aastane tuttav poiss käratas oma vennale neljasõnalise lause, millest kolm oli ropp.

Hiljuti mängiväljakul aga kuulsin olukorda, kuhu oleks tahtnud sekkuda täiesti. Ma ei saanud seda teha, sest kiirustasime siis juba bussile, aga päris ränk oli. Ümber lastekamba ja palju lähemal istus veel täiskasvanuid, aga keegi nendest vähemalt minu silme all ka ei reageerinud. Igatahes üks väiksem tüdruk istus maas ja vaatas telefonis midagi, suuremad poisid tema ümber ilkusid stiilis "munn-kepp-valus-mõnus". See oli nii haige, et ma juba veidi kahetsen, et ei võtnud seda aega meie pere arvelt, et midagi öelda.

Aga ega igal ütlemisel alati kasu ka pole. ja küllap paljudel täiskasvanutel on sama hirm - neid ülbeid lapsi on rohkem ja neil puudub igasugune austus täiskasvanute vastu, äkki saab ütleja ise kuidagi viga. Kohaliku mänguplatsi peal on aga teatud seltskond aru saanud, et minu läheduses peab end tagasi tõmbama.

Ja oma lastele, kes kipuvad ka ropendama, olen lihtsalt seletanud, et kõik need kehaosad pole liputamiseks. Igasugu seksiga seotud teemad pole lastele rääkimiseks, see on täiskasvanute värk. Ja kindlasti ei tohi kasutada sõnu, mille tähendust ei tea. Julgustan neid tulema enda juurde ja küsima, mida nad on teinud ka, ja loodan, et poisid ise ei jää niiviisi suures kuuluvuse-soovis rumalasse olukorda või siis oskavad teha paremaid valikuid.

Aga jah. Ropendamine mingi hetk on normaalne elu ja arengu osa. Lihtsalt see ei ole normaalne, kui hakata teiste elu otseselt häirima.

Kommentaare ei ole: