Veidi tähelepanu iseendale vahelduseks

Mingi päev hakkasin mõtlema - mis asjad mulle meeldivad? Avastasin, et õigem oleks küsida "meeldisid", sest praegu ma ei tee neist mitte midagi.

Ujumine
Lugemine
Rattasõit

Millal neid viimati tegin? Liiga ammu. Lugemise "jätsin maha" laste sünniga, sest lugemiseks on vaja keskenduda ja seega laste kõrvalt seda teha ei saa. Minu jaoks raamatusse sukeldumine on hoopis teistmoodi süvenemine kui näiteks telefonis FBs skrollida :D Ujumas olen see suvi kaks korda vist käinud? Rattaga sõitsin viimati vist sügisel.

Proovisin siin siis otsustada, et hakkan õhtuti sõitmas käima. Ratas on ju maal, milles probleem? Sealt sellega koju vändata ja olemas. Aga kui üritasin seda teha, hakkasid lapsed karjuma, et nemad tahavad ka, kuigi sel hetkel nendega koos sõita ei oleks saanud. Hiljem jällegi hakkas Karu blokkima, sest ratas kaua seisnud ja vajab hoopis hooldust. Mul oli nii kurb. Nii kurb, et tahtsin kohe diivanisse vajuda jäätisega.

Aga peaks ikkagi. Mis siis, et mingid jamad on, takistused on ületamiseks. Vabandused on enda kasvatamiseks.

Lõppude lõpuks peaks tegelema asjadega, mis meeldivad. Natukene enda peale ka mõtlema. Äkki siis oleks parem? Nii nõme on nii närvis kogu aeg olla.

Diivanil lebotamine ja aktiivselt asjade vältimine on tore, aga kurnav. Meeletu süükoorem on kogu aeg. Tegemata kohustuste koorem surub päris sügavale auku. Kuidas saab diivanil lebos olla, kui nii palju on vaja teha? Väldin kõike ja lõpuks on ka andmata tähelepanu koorem, sest tegemata asjad muudkui rõhuvad ja lastele tähelepanu ei jagu piisavalt. See on nagu puhkus, mis ei kosuta.

Tahaks vahepeal üksi olla. Hinge kosutada. Kuidas seda saab? Endale tähelepanu pöörates. Üksi olles :) Rattaga sõites. Ujudes. Ainult et kardan, kas ma üldse oskan puhata? See tegemata asjade süükoorem on kogu aeg õlul, kas oskan sellest lahti lasta, kasvõi korraks?