Jukust ja närvidest ja lapse kasvatamisest

Kui lühidalt kokku võtta, siis närve pole. Lihtsalt on kõik otsa saanud.

Kui pikemalt rääkida, siis ikka närve pole. Miks? Sest ma pingutan ja näen vaeva ja ikka mingit tulemust ei ole.

Nägin hästi kena pilti ja mõtet, kus väljendati, et peaks armastama oma lapsi, nagu nad oleks maailma hämmastavaimad ja targimad ja parimad inimesed üldse, sest mida neist usutakse ja mida neisse süstitakse, see neist saabki. Ja ma täiega usun seda ja toetan! Muidugi peab lastest parimat uskuma ja neile välja näitama oma positiivseid tundeid ja julgustama ikka püüdlema unistuste poole ja kõike seda! Täiega!

Aga kui kogu energia kulub sellele, et lapsega tegeleda ja mitte nagu tegeleda selles mõttes, et arendada, vaid tegeleda selles mõttes, et teda rahulikuna hoida, et ta kellelegi liiga ei teeks, karjuma või kaklema ei hakkaks, siis on jube (jube!) raske näidata välja "sa oled maailma ägedaim laps" emotsiooni. Ma lihtsalt ei suuda.

Tegelikult muidugi jah sagedamini on ikka niiviisi, et kui mingi aeg Jukuga tegeleda, ta saab n-ö vajaliku koguse tähelepanu kätte ja on siis rahulik(um). Temaga võib ka täiega äge olla, sest ta on alati valmis kõike proovima ja tegema ja elevil ja rõõmus isegi. Ta ei ole kuri või pahatahtlik. Tavaliselt.

Aga siis on need päevad, kus ta lihtsalt ei suuda olla. Mitte kuidagi. Ja mina muudkui püüan ja tema muudkui sööb mu närve ja lõpuks lendab kõik õhku. Näiteks eile - hommik algas normaalselt. Juku käis sõbraga väljas, käisid Mikku õue kutsumas, mina palusin Juku käest tähelepanu, et ma saaks temaga rääkida. Ei oodanud üldse, et laps selle peale karjuma ja kaklema hakkab. Paigal ei püsinud, vehkis käte-jalgadega, mind ei kuulanud, ja õue enam ei saanud. Rahustasin teda toas (kõige paremini toimib kallistamine ja lihtsalt olemas olemine, kurjustamine ei aita absoluutselt) päris tükk aega. Mängisime kaarte tükk aega. Tõsiselt kõrini sai juba sellest, igasugu kohustused tiksusid meeles, aga mängisin. No et hiljem lapsel oleks parem. Kas oli? Ei. Lõpetasime mängimise ja hakkasime linna sättima ja Juku jälle tujutses, loopis asju ja nõudis ma ei tea mida.

Aga ma ei saa ju teda välja mängima lubada, kui ta ei suuda kuulata! Ma ei taha, et ta õues hakkaks lastega tujutsema!

Linnas käis külje all ja muudkui nõudis. Süüa ja kommi ja ühte ja teist. Poes jooksis minema. Ähvardas ja manipuleeris. Ja mina muudkui tegelesin kõigega. Kasutasin aktiivset kuulamist, peegeldasin ja sõnastasin ümber. Tegin kokkuleppeid. Suuremat tulekahju ei süttinud, aga väikesed sädemed kogu aeg lendasid.

Kodus magama minna ei tahtnud. Vaja ikka vennale selga ronida ja kogu ostetud kraam laiali kiskuda ja mängima hakata.

Hambaid pesema?
Ei.
Voodisse?
Ei.
Okei, pakime lahti ja mängime ja siis voodisse?
Ei.
Olgu, ma tulen sinu voodi kõrvale ja teen pai ja loen juttu ja sina jääd magama?
Ei.

Ma ei teagi, kuidas ta lõpuks magama jäi, aga liiga hilja oli see kindlasti. Ja mina lihtsalt kurnatud. Täiesti tühi kogu energiast ja kõigest positiivsest ja lihtsalt üleni õnnetu, sest kehv ema.

Aga no olgu. Oli üks kehv päev, magame ära ja ongi jälle parem - lohutasin end eile õhtul.

Ja hommikul Juku ärkas ja hakkas kohe vennaga kaklema! Kohe lendas selga, kohe hakkas ülbitsema, ja kohe oli minul igasugune kannatus otsas. Ja ma proovisin aga sellest polnud mitte miskit kasu. Juku jooksis kooli paha tujuga ja mina istun nüüd päev otsa kodus ja ootan, millal õpetaja helistab, et Juku keeras mingi tõsise jama kokku.

Raske on. Tervel perel on raske, sest üks laps ei saa endaga hakkama. Vahepeal. Rohkem on ikka normaalseid päevi, aga need, mis käest lähevad, lähevad nii korralikult, et tükk aega vastik olla. Ja ongi elamine kuidagi ühest jamast teiseni. Tegelikult peaks vist perspektiivi keerama ja rohkem tähelepanu pöörama heale.

Lihtsalt nii väsitav on kogu aeg. Väsitav on kogu aeg olla mõistlik ja kannatlik ja väsitav on tunda end kehva emana, kui seda ei suuda.

Öelge midagi ilusat, palun. Mul on kuskil jõudu vaja.