Surve elamine läikima lüüa

Nägin kuskil poole silmaga väidet, et naised tunnevad survet hoida kodu korras. No ja kui sellega hakkama ei saa, on depressioon ja ravimid kohe vajalikud. Noh, "vajalikud". Ma artiklit ei leia ega lugenud, aga see mõte jäi kraapima.

Meestel ei ole ju nii? Ses suhtes, et kui keegi mingile paarile külla läheb ja seal juhtumisi segamini on, siis "süüdi" jääb ju ikka naine? Segamini kodus elav mees saab vähem kriitikat kui sassis elamises naine. Ja ma ei mõtle siin kohal tõsiseid s*tas elajaid, vaid lihtsalt sellist nõud-kraanikausis-tolm-võtmata ja laste puhul ka mänguasjad-laiali segadust. Mitte toidujäägid-nurgas-kolm-aastat-koristamata segadust. Viimasel puhul oleks inimene imelik hoolimata soost :D

No ja vaatan enda kodus ringi - segamini. Mänguasjad, nõud, riided laiali, kogu trall noh. Ja tunnen end süüdi. Eriti, kui mõtlen sellele, et ma ei suuda seda täna korda teha ka, sest väss. Ja tunnen end süüdi, hoolimata sellest, et kõik on laiali, sest tegelesin laste magama saamisega ning Juku-tulekahju ohjamisega. Tegelikult olin räme tubli! Päriselt. Juku üritas siin tujutseda ja paugutas uksi, vaidles kõigele vastu, ja hoolimata sellest sain ta sööma, hambaid pesema ja magama suurema karjumiseta. Ka Miku sai rahulikult magama, ainult Ats veel lällab ringi.

Nii et persse see segadus ja süütunne. Mul on kogu aeg olnud suurem taluvus segaduse suhtes, aga miks ma seepärast end halvasti tundma pean? Oleks ma mees, oleks täiesti savi nii minul kui teistel minu elamisest. Onju :)

Edit: leidsin lingi ka. Artikkel hoopis ATH-st naistel ja täiskasvanutel, võite ka lugeda. Aga pildile püüdsin siis selle osa jutust, mis mind puudutas.