Krdi vingatsid!

Teate neid inimesi, kes muudkui vinguvad, aga ise midagi ei tee? No nagu näiteks mina :D Püüan end parandada. Midagi teha ja vähem vinguda. Aga ma ei tulnud endast rääkima, vaid teisi kiruma :P

Igatahes mul on need lapsed, eksole. Ma ei korista enam nende tuba, väsisin ära, väsisin ära ka sõimamisest ja käskimisest, ja ütlesin lihtsalt, et kui tuba on korras, siis saavad ekraani taha. Ja kutsugu mind appi koristama, sest no päris iseseisvalt nad ei saa hakkama. Heal meelel aitan. Mis sellest saanud on? Iga krdima päev tullakse koolist "tereARVUTIT" ja kui koristamist meelde tuletan hellalt, on ving ja hala! Tervelt ühe korra on mind appi kutsutud ja siis istus laps lihtsalt põrandale lugema ja ootas, et mina koristaksin. Ja niiviisi ongi ving "ma tahan" aga ise miskit ei tee oma tahtmise saamiseks.

Ja ma niiii hea meelega annaks arvutit, et saaks ise ka vahepeal lihtsalt lebotada :D Te ei kujuta ette ka, kui asjalik ma võin olla, kui peab lastega tegelema ega saa diivanil külitseda :P Aga no ei saa anda, ma ei allu vingumisele.

Ja siis üks lähedalt kokkupuude täiskasvanuga, kes teatas mulle, et tema tahab miskit ja nüüd mina pean seda talle võimaldama. Sõimas ja solvas ja mina naersin omaette, lõpuks leidsin, et olgu, ma olen nõus tema soovidele vastu tulema, sest paistis siiras. Pakkusin välja, et saame kokku ja vaatab, kui pikaajaliseks meie koostöö kujuneb, aga midagi isegi ei alanud, sest teine inimene eeldas, et mina lähen tema juurde. Mitte et tema peaks miskit tegema.

Aa, ja muide, mõnda aega tagasi lugesin blogi, ma ei leia seda enam üles ega oska seega linkida, kus üks depressioonis naine rääkis oma elust. Ja seda oli nii kohutav lugeda! Mitte kirjavigade vms pärast, vaid ta lihtsalt vingus! Ma saan ju tegelikult aru, et depressioon tõesti halvab kogu tegutsemisvõime ja tal oli ülilihtne veeta ööd arvuti taga ja päeval siis surnud olla, aga lugedes kommentaare ja erinevaid postitusi - mul hakkas piinlik. Mitte tema pärast, vaid enda. (Oh, jõudsin ikka enda juurde tagasi.) Ma olin täpselt samasugune!

Olin kurb ja liikumatu inimvare, keegi pakkus midagi välja, no et näiteks "mine pessu" või "mine kinno" või "mine jalutama" ja minu vastus oli ikka alati, et ma ei suuda. Ja elasin seal enda maailmas, ega saanud arugi, KUI vastik minuga suhelda oli. Äkki nüüd on parem? Aga tollele blogijale olen tänulik. Tema ving aitas minul end kokku korjata.

Ja nendest inimestest ei tasu üldse rääkida, kes nutavad "tahaks peenike olla" aga siis midagi peale nutmise ette ei võta. Või "tahan suurt palka" aga õppima ei ole nõus või väiksema raha eest töökogemust. Või "tahan paremat riiki" aga seda peavad poliitikud tegema, ise võib diivanilt kiruda.

No ei saa lihtsalt vinguda ja nõuda, ise peab tegutsema! Mis siis, et raske on.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Perevägivald

"Ma kardan, et sa kujutad seda ette."

Kiusamisest