5 mälestust emast

Nägin postitust, kus neiu oli välja toonud 5 õnnelikku mälestust oma emast. Minu arust armas. Mina pean siiski tunnistama, et mõtlesin, mis ma mõtlesin, selliseid mälestusi mul pole. Samas ei ole ma ka kibestunud või muud sellist, sest ma *tean*, et mu vanemad andsid oma parima mind ja mu õde kasvatades. See parim polnud küll ehk alati parim-parim, aga no polnud ka hullu. Mu vanematel vedas, et me õega suht intelligentsed välja tulime ja suures osas ise kasvasime. Peaaegu isegi normaalseks. Peaaegu :D Aga emale tänulik võin ikka olla ja postituse talle pühendada :)

Minu viis mälestust:

1. Mu ema leidis mu alati üles. Ma olin hulkuv teismeline. Mõistuse piires, eksole, enda arust ma kunagi midagi täiesti totaalselt lolli ei teinud. Praegu muidugi mõistan, kui palju muret võisin tekitada, aga noh, ma tõesti mingi räme ohtlikku vms olukorda end ei pannud. Aga kui mu ema sai teada (KUI sai teada, eksole), et ma pole seal, kus väitsin end olevat, ta otsis mu alati üles. Ja leidis ka. Kuidas - seda ma ei teagi. Mingi mom magic vist.

2. Tema peale sai kindel olla. Vähemalt võrreldes isaga, eksole. Ja see kindlus oli ka selline... rahaline? No et kui raha oli otsas, siis süüa sai ikka. Või kõik klassiekskursioonid sai kaasa teha. Või kui ma kuskil välismaal rahatu ja näljas olin, ema leidis alati kuskilt võimaluse mulle raha saata. Ja 12. klassis elasin ma üksi Pärnus, kuidas ema suutis maksta minu ja enda üüri, ja veel söögiraha mulle ja endale, hämmastav. Ta ikka päris palju ohverdas enda heaolu arvelt.

3. Ta tahtis alati mulle parimat! Ilgelt tüütu oli küll ja täiega hakkasin vastu, aga ema toppis mind igasugu ringidesse. Mõnes käisin ka pikemat aega kui korraks proovimas. Muusikakooli eest olen nüüd tänulik. Tantsimas meeldis ka. Ja ma käisin erakoolis, eksole. Kust kohast ema selle raha võttis, ma ei teagi. Ma mäletan, et muusikakool oli sageli n-ö võlgu ja sealt soovitati isegi minna sots ametisse, kui maksta ei jõua, aga kuidagi ikkagi käisin tervelt viis aastat seal.

4. Ema viis meid suviti Elvasse. Eks ta ise tahtis oma sõbranna juurde minna, aga minul oli seal lahe :D Selline hipilik sõbranna oli tal ja tema lapsed ja soe ja Verevi ja mustikad ja aaaah, need suved olid mõnusad.

5. Ema alati uskus minusse. See kõlab valesti... Ta alati arvas, et ma olen kõige parem. Kõiges. Iseenesest see on ju tore, kui vanemad sind kõige-kõigemaks peavad ja lükkavad tegema asju, mille puhul ise kardaks. Mul täitsa kahju kohe, et ma enda ema niiviisi petsin ega olegi igast otsast suurepärane :D

Ja kuues ka! Ema vedas meile koju terve raamatukogu. Kolimiste käigus on suurem osa (või lausa kõik?) teosed kaduma läinud, aga kui ma alles laps olin, oli kodus ikka korralik hunnik raamatuid. Igas toas. Ja mina muudkui lugesin. Ja teemadel, millest ema ise ei tahtnud minuga rääkida, tõi ta mulle õpetlikud teosed. Päris pimeduses ma ei kasvanud seega.

Mu ema oli/on nii mõneski mõttes hämmastav inimene. Jah, lapsena ma ei saanud sellist tuge temalt, nagu oleks soovinud/vajanud, aga ma ei saa seda talle pahaks panna. Ta lihtsalt ei osanud teisiti, tema lapsepõlvest tulnud mustrid ja ajastu olid teised. Ta siiski pingutas. Ja armastas/armastab meid. Ma olen talle andestanud, selleks kulus ainult mõned aastad teraapiat ja ise lapsevanemaks saamine, aga olen andestanud :) Ja vanaemana on ta vahva :)

Aitäh, emme!