Miks kodust eemale minek ei ole kodust eemale minek
Näide eilsest õhtust, miks ma võin küll füüsiliselt eemale minna, aga seotud olen ikka. Nii ei saagi ju "laadida" end, või "lahti ühendada", kui kogu aeg vaja ikka koduste jamadega tegeleda!
Läksin sõbranna juurde Troone vaatama. Vahemärkusena - sari on ikka täiesti käest läinud. Vaatan lõpuni vist ainult mingist vajadusest sari lõpuni vedada, ja noh, ainult üks osa veel on. Hullemaks ikka ei lähe ju? Täiesti mõistan neid inimesi, kes on alustanud petitsiooni kaheksanda hooaja uuesti tegemiseks :D
Aga kuhu ma jäingi? Ahjaa, läksin kodust ära.
Enne sõbranna juurde minekut käisin poes, et täna ei peaks minema. Arve 20 euri. Hakkasin Säästukaart Plussiga maksma - ja see ei tööta! Päeval andsin oma poistele ju poodi kaasa, et nemad saaks soodustusi ja mina saaks punkte, eksole. Aga lapsed on kaardi ära rikkunud! Ma ei tea, mida sellega tehtud, näritud vist, aga ei tööta enam. Kassapidaja siis kuidagi läbi häda sai käsitsi kaardi koodi sisestada ja soodustused läksid arvesse, aga PIN koodi ma ikka panna ei saanud. Kahtlustan, et üks mu lastest üritas äkki maksta enda arust ja sisestas koodi valesti ja kaart lukus vms.
Seega minu paar tundi oma aega algas kohe sellise tõsise jamaga. Piinlik - piinlik. Ja läheb hullemaks, sest kui tahtsin pangakaardiga maksta, polnud seda mul kaasas! Eks ma siis seisin seal kassas nõutu näoga, kassapidaja ka vaatas niisama "pole minu mure" ilmel ja inimesed olid järjekorras. Mul asjad kõik kotti pakitud ja valmis ära minema, ise kõige kauba tagasi viimine ei tundunud eriti ahvatlev. Ma ei tea, mis mulle peale tuli, aga küsisin lihtsalt seal ootavalt inimeselt, kas tal on mulle 20 euri laenata :D Ja ta laenaski! Maksis minu arve ära, küsis mu telefoni nr ja lubas oma konto nr saata smsiga. Lihtsalt täiesti tühja koha pealt usaldas täiesti võõrast inimest. Ma ei tea, kuidas teile, aga mina ei oleks eriti rõõmus, kui 20 euri kaotaksin, sest usaldasin kedagi. See heatahtlik naine sai igatahes oma raha juba tagasi :)
Ja sellel ajal, kui ma seal kassas kohmitsesin ja võõraste käest raha palusin, helistas kodust Karu. Mitu korda kohe, nii et ju oli tõsine asi. Hiljem sain teada - kodus oli kraanikauss katki läinud. Kuidas see juhtus, ei tea. Lapsi süüdistada ei saa, mina kahtlustan seekord kassi. Ja ennast. No et mina jätsin purgi kraanikausi äärele, kass ajas selle sealt alla, ja niiviisi ongi kauss mõraline. Vett peab veel hetkel, aga Karu keeras ikka vee kinni ja plaanis on esimesel võimalusel minna uut ostma.
Ma ei jõudnud isegi teleri ette maha istuda, kui Karu helistas uuesti, et Jukul sõrm otsast! Eelmises postituses rääkisin sellest. Poiss oli lõpuks tuppa jõudnud, suurest verevalumist oli alles jäänud mingi kahtlane haav vms. Sõrme otsast nahk kõik maas ja Karul paanika. Juku pole eriti hoolas ju ka, nii et ta oli ikkagi käinud mulla ja muu pahna sees mängima, üleni must ja räpane ja siis sõrm päris kole. Eks ma proovisin olukorda siis telefoni teel kuidagi leevendada.
Eriti kerge see polnud, sest Karu täiega närvis. Hiljem kodus kuulsin, et samal ajal oli ka Ats pea ära löönud, nii et mees pidi kahe vigase lapsega tegelema. Pole ime, et närvi ära läks. Ja minu peale solvus, et julgesin ära minna. Või et teda ei hoiatanud, et Jukul sõrm katki. (Kusjuures, rääkisin sellest küll, aga ju see verine roppus ehmatas ja minu jutt oli enne liiga ilus tema jaoks olnud.) Või et Troone pean olulisemaks kui perega olemist. Ja lisaks veel kraanikausi teema ja kolm last kodus ja tõenäoliselt keegi neist ülemäära mõistlik ei olnud.
Ja niiviisi ongi, et paar tundi endale on hoopis paar tundi täielikku närveldamist ja häda.
Kommentaarid