Spordipäev!
No ja kui mu poisid rääkisid, et nad ei taha minna, ma sisemiselt ohkasin ja mõistsin neid, kuid välja küsisin lihtsalt "miks" ning julgustasin ikka endast parima andma ja lõbutsema. Et jätame saadud diplomi vms alles ja saab sügisel/järgmisel aastal võrrelda, kui palju arenenud on.
Ja siis sain koolis kirja, kus räägiti, mis plaanis on.
Ma tahan ise minna nüüd!
Reaalselt!
Pole mingit 400m jooks ja 100m jooks ja 1200m jooks ja pallivise, vaid neil on hoopis disc golf ja takistusrada! Erinevad mängud ja kiiking! Poistel pannakse kooli hoovi kiiking üles! Saate aru? Seal pole mitte midagi igavat! 12 erinevat võistlusmängu on, ja no reaalselt kõik on siiski lõbusad mängud, mitte mingi tuim staadioni ringide jooksmine! Isegi kaugushüpe on mäng!
Lihtsalt jeei!
Mingit diplomit polegi vaja, tulemusi mõõdetakse terve klassi kaupa, ja ma olen kindlamast kindel, et iga klass saab mingi auhinnakese kindlasti. Ja kõigil on tore, mis siis, kui juhtumisi polegi nii kiire, kui see kõige kiirem poiss. Mis siis, kui hüpitsaga hüppamine välja ei tule, pinginaaber on selles osav. Kõigil on võimalus särada, ma usun.
Nii lahe.
Sõbranna oli külas, ta arvas ka, et võiks ise minna. Miks meie ajal selliseid asju ei korradatud, ah?
Pilt Juku ja Ats mõned päevad tagasi turnimas.
Kommentaarid