I will die.

Miks heade inimestega juhtuvad halvad asjad? Ma ausalt proovin, motiveerin ennast ja piitsa ja präänikut ja seisan pea peal ja no ikka kisub kiiva.

Kooliga on kehvasti. Võtsin sügisel mõned ained, tagasihoidlikud 24 eap, mitte midagi põmst ju. Kaks ainet ka täitsa e-õpe, kaks ainult arvestuslikud, täiega lebo peaks olema. Aga ei ole! Isegi Atsi sai lasteaeda, nii et teoreetiliselt on keset päeva täitsa mitu tundi mul iseendale, rahus saaks koolitööd teha.

Esimesed nädalad olid ok. Aga siis jäi Ats haigeks ning oli kodus - mul polnud lihtsalt võimalust õppida. Siis käisin ma ise arstil, kooli ei jõudnud, lastel tekkis kodus mingi kriis ja nüüd on Karu haige. Ma olen umbes kaks nädalat oma asjadega maas, kohe algab kolmas nädal, ja kui tehtud ei saa veel enne järgmist reedet neid asju, siis põmst on kooliga selleks sügiseks kaputt. Ja ma ei näe mitte kuskil sellist aega, et midagi teha saaks!

Ja mu selg on katki. Alaselg on nii valus, et ma ei saa istumast püsti, kui kuskilt kinni võtta ei saa. Vetsus käimine on seega keeruline. Voodis külje keeramine on keeruline. Voodisse saamine on ka keeruline, peaaegu oleks hoopis voodi ette karjudes kukkunud. Aga noh, küllap see läheb üle - lõppude lõpuks pole ju hullu, valus on ainult liigutades. Ja ma olen kolme lapsega üksi kodus ja pean koristama ja õppima ja nendega linna minema ja.... Ega miski neist asjadest liigutamist ei nõua ju.

Ah, savi. Küllap midagi välja mõtlen. Elu läheb edasi. Praegu on selline otsatu kurbus, leevendust ei paista, aga homme on uus päev. Äkki see toob miskit uut.