Kui aasta algus ennustab ülejäänud aasta õnnestumist, siis ma uusi jõule ei näe.

Täiesti ropp, kui ropp on jaanuar meie perele ja mulle olnud. The. Worst. January. Ever. Ma isegi ei kirjutanud, sest oleks olnud kas a) täielik hädapostitus või b) täielik vihapost, kurjust täis. Proovin nüüd jaanuari viimasel päeval lihtsalt veidi kirja panna, miks see nii kohutav oli. 

Juba detsember oli tegelikult selline, et kiskus käest ära. Kogu aeg oli nagu mingi sahmimine ja jooks ja mäletan mõtet, et varsti saab puhata. 

Ei saanud. Jõuluvaheajal tegelesin perega, pühendasin end neile. Aasta alguses käisime esimest korda elus perepuhkusel! Vähemalt varasemalt pole küll ühelegi koos olemisele sellist silti külge pannud, aga seekord siis sai. 

Mõte oli perena koos mõnusalt aega veeta. Eks sai ka, aga no mina surin :D Paganama raske on suuremaid lapsi kuskil hotellitoas lõbustada, kui  väiksem laps võõras kohas magada ei oska. Kuidagi jäime ellu, kuigi Juku sai isegi kiirabi autos sõita! 

Mind jätkuvalt üllatab, kui rahulikuks ma jään nendest olukordades, kui lastel mingi vigastus küljes on. Hotelli adminn pidi ära minestama, kui haava sidumiseks vahendeid küsisin ja kiirabi palusin kutsuda :D Karu oli nii närvis, et eksis Kuressaare peal ära, kuigi hotellist oli haigla juurde vist mingi kilomeeter maad? Aga mina olin väga tšill. Surusin Atsi pluusi Juku jala peale, tõmbasin kõvasti kinni, mis seal ikka. Vähemalt Juku püsis paigal :D Sai paar õmblust ja elu läheb edasi. 

Lapsed leidsid, et tegelikult võiks perepuhkusi rohkem olla. Minu arust ka. On küll väsitav ja mida iganes, aga no tore on ka. Peab ainult mõtlema, et kuhu ja millal. Ja esmaabivahendeid kaasa pakkima rohkelt.

Kooli alguses kohe jäi Mikk haigeks. Kaks nädalat oli vist kodus, nohu ja köha korralikult kallal. Mingi hetk sai ikkagi arstilt loa kooli minna, aga siis tuli palavik. Peale Miku oli haige ka Ats, kutsuti lausa lasteaeda talle järele. Ja Juku ka. Tema oli juba dets alguses olnud nohus-köhas, jõulude ajal kurtis, et ei kuule hästi. Nüüd jaanuari lõpus käis opil, kõrvadest lasti lima ja muu löga välja ja pandi šundid sisse. Nendega vaja harjuda edaspidi. Karu on ka haige. Mina vist olen tehniliselt kõige paremas tervises, sest palavikku ei ole.

Hoolimata sellest ei saa ma ikkagi öelda, et mul kõik tervisega ok oleks. Ma olen täiesti totaalselt lootusetult kurnatud. Sisuliselt kaks kuud olen üritanud perekonda toetada ja nende jaoks olemas olla ja olen täiesti tühi. Pluss vist on vitamiinipuudus, sest kuidagi raske on hingata ja iga tegevus väsitab ära, nagu siis, kui heloglobiin madal oli. Hakkasin vitamiine juurde võtma igatahes.

Ja ülikooliga läks ka kehvasti. Ses suhtes, et kõik need haigused ja perekonnale keskendumine tähendasid, et ma kõik enda õppimiseks mõeldud aja lükkasin muudkui edasi. Alati oli tunne, et "järgmine nädal" või "vaheajal" või "kui lapsed kooli lähevad". Aga kogu aeg oli kellelegi mingi häda ja ma ei saanudki paljusid asju teha. Õnneks ainult üks aine jäi täitsa sooritamata, mitmes aines sain veidi kehvema hinde, kui tegelikult oleks võinud. Keskmine hinne ja cum laude kurss kannatasid, aga elan sellegi üle, eksole. Hoolimata kõigest ikkagi olen rahul. 

Ja nii ongi. Kõik on rohkem või vähem haiged. Üks jama ajab teist taga. Kogu aeg on kuskil mingi "tulekahju". Ja mina olen nii, nii väsinud ja kurnatud. Ma väga, väga loodan, et veebruar tuleb parem, hoopis positiivseid üllatusi täis! Veel ühte sellist kuud ma üle ei ela, täiesti liialdamata ütlen seda. 

Vähemalt maailmas on kõik hästi, ei ole riike leekides ega sõja äärel ega torme laastamas. Khm.